Posts

Nüüd suutsin! Kirjutada välja: september. (Kuupäevan tekstiprogrammis, mida siin ei näe.) Kuu algus, mis meenutab kunagiste kooliaegade alguse aegade õudu, on selja taga. Nüüd on töö. Nüüd on elu. Nagu muul ajalgi. Igal ajal oma ärevus, aga hetkel ma seda ei tunne. Tegin midagi, mida harva olen teinud. Tantsutunnist tulles võtsin Maximast kaks jõhvika Synebrychofit – nii vist on selle õunaveini baasil valmistatud long drink’i ametlik nimi – maakeeli longerot. Kõrvalriiulilt läks korvi tuttav Casa Charlize’i pinot grigio. Kirjutasin selle valesti, aga las ta olla. Siin hommikusel lahtikirjutusel ei tohi jääda guugeldama ega mõtisklema detailide üle. Mõlemad joogid libisesid hästi. Huvitav, et ma pärast õhtuseid tantsutunde, jõudes koju vahel tõesti kesköö eel, lähengi kohe voodisse, muidugi kui ma ei söö enne. Aga ka varasemad tunnid lõppevad nüüd pimedas. Eilne lõppes kell kaheksa. Üheksa ajal olin kodus ja viskasingi vaikselt voodisse. Kuulasin põnevat reisisaadet Aserbadžaanist, kuhu...
Imeline hommik. Ärkasin hea tujuga ja siiani on kuidagi erakordselt kirgas ja helge meeleolu. Ilm on nagu paradiisis. Päike paistab, aga ka pilved liiguvad, mõned neist puistavad pisaraid, mis jäävad puudesse krabistama, justkui midagi salakeeles sosistades. Võtsin välja oma fotoka, kümme aastat tagasi ostetud kompaktkaamera, mis teeb endiselt paremaid pilte kui telefonid. Tore taaskohtumine üle mõne aasta, kui ei viitsinud sellega pilti teha. Nüüd suvel oli mul teda vaja. Liiga palju olin teinud kompromisse, teinud pilte telefoniga, kuigi teadsin, et see, mis ma püüda tahan, tuleks paremini välja Olympuse kahesaja eurose aparaadiga. Ostsin ta (alati märkan ja veits häirib, kui keegi ütleb elutu asja kohta „ta“) 2014 või 2015, vist pärast esimest India reisi. Nii et see on minuga kaasas käinud pea kõikidel Aasia reisidel. Aga palju on pilte ka Mustamäest, Nõmmelt, mõnest inimesestki. Kohtades, kus olen palju olnud, kodu ümbruses või tuttavates paikades, on pildid teistsugused. Seal on ...
Siit ma lähen. Unine olek, kell kaheksa läks uni. Omajagu veider oli vaikselt aru saada, et ma olin viis tundi diivanil maganud, sinna vajunud ja jäänud. Esimene tiir pilguga kaardistamist andis vastuse küsimusele, kus ma olen. Kuid uusi küsimusi tuli vaid juurde. M i k s ma magan ilma tekita, prillid ees, tuled kõik ju põlesid. Ei tea. Ju siis need unerohud tegid oma iseloomulikku ringkäiku. Pole neid mõnda aega võtnud, võis mõjuda küll seda puhku suuremalt. Aju on endiselt veidi udus, kuid mitte lootusetult. Ma siiski saan aru, kus olen ja eesootavad tegevused ei tundu ülemäära rasked.  Sademetevabad päevad paistavad läbi saavat ja meie 4päevasel näib sadu muudkui süvenevat. Mingi crocsi moodi jalavari võiks kaasa olla küll. Võiks ju olla praktiline. Külm ei hakka.  Nonii, kas rohkem ei jaksagi? Ei-ei-eiiiii. Kui ma midagi ootan, siis õhtust tantsutrenni. See tõusis kavasse alles eile õhtul. Ostsin kuuajase paketi ja täna toimuv on üks kahest tunnist, kus tekkis huvi käia. K...
Rõduuks on lahti. Korraks kostis mootori vinguvat häält justkui oleks saag käima tõmmatud. Praegu peaksid alustama ka arboristid puudelt okste langetamisega. See heli tuli siiski suurelt teelt, superbike kiirendas.  Lükkasin täna äratust kümne minuti kaupa edasi. Iga kord suutsin uuesti uinuda. Arvasin terve elu, et olen hommikuinimene, aga tuleb välja, et saab süsteemi ikkagi ka teisiti treenida. Üldse on õppimine, harjutamine, praktiseerimine huvitavad teemad. Kasvõi eilne tantsutrenn ... Nädal aega tagasi tundus, et olen üle võimete raskes trennis. Õppisime koreograafiat, mis läks liiga kiiresti kiireks ja ei tundunud tõenäoline, et mulle see meelde jääb ja ära teen. Eilses tunnis alustasime jälle uuest asjast ja tundus samuti päris raske. Siis aga läksime eelmisel nädalal õpitu juurde. Kordasime kiiresti üle ja hakkasime tempot lisama. Tuli üllatavalt hästi välja, mäletasin juba päris paljut. Ka seda, mida enda meelest eelmine kord ei suutnudki meelde jätta! Oli vaja lihtsalt l...
Üldpuhastusvahend. Veel kord. Lammas. Kana. Burks. Ma ei tea, kuidas ma söönuks saan. Hämmastavalt harva teen midagi pliidil, ahjus veelgi vähem. Putru ikka keedan pliidil, aga nii nagu ma eelmisel või isegi üle-eelmisel nädalal shakshukat tegin – juhtub päris harva. Ometi ju söön iga päev. Kui teen midagi süüa, eriti sellist, mida on hea veel mitu päeva süüa või veel parem, külmutada ja süüa siis, kui isu tuleb; need korrad on suurepärased. Kapis on midagi toitvat ja maitsvat. Kuidagi elu läheb nii kiiresti edasi, et mingil hetkel avastan, kuidas on võib-olla kuid mööda läinud viimatisest taolisest ettevõtmisest. Nii et seda söögitegemise osa võiks natuke upgrade’da küll. Kasvõi kord nädalas teha sooja toitu, mida hiljem ka veel paar päeva süüa, oleks suurepärane. Tegelikult tahakski uue shakshuka teha, aga selleks peab Laagrisse tomatite järgi minema. Neid peaks veel olema. Paprikad on ka poes ilusamad ja soodsamad kui tavaliselt. Nüüd muidugi meenub, et neljapäeval lähen juba rattam...
Uus hommik. Uus päev. Õhk seisab. Valgus tuleb läbi valgete pilvede. Keegi siristab okste vahel. Rohelises võras. Selline harras ilm. Kogu linn istuks nagu saunalaval. Vaikne ootus. Üle kahe tunni on juba valge olnud. Ööd on olnud unenäguderikkad. Juba kolmapäevast. Tavaliselt ma ei ärka öösiti üles, aga nüüd mitmendat ööd järjest. Kell kaks. Siis vist natuke hiljem veel ka. Vist jään ikka uuesti magama, aga hommikul tundub nagu oleks pool ööd ärkvel olnud ja mõelnud. Jumal teab millest, mina ei mäleta. Keegi vist ei tea, kuhu aeg kaob. Kes see vilistab seal puudevõras? Kellegi käest pole küsida ka seda, kuhu sokid kaovad. Tihtilugu just need, mis meeldivad, otsustavad kaduda või koguni röövitakse? Ja veel mitu tükki korraga. Olukord on tõsine. Võib-olla lihtsalt ei märka neid sokke kadumas, mis nii väga ei meeldi või siis ei kannagi neid nii tihti. Riiulil vaatavad aga koguaeg vastu. Ei märka ka neid sokke, mis ei kao ära. See on iseenesest mõistetav, et sokid, mis olemas, on olemas.
September on kenasti end sisse seadnud. Halb pole asjaolu, et ilmad on suvisemad, kui nad möödunud suvekuudel olidki. Joon kohvi. Vist pole liiga ärev. Vist pole. Mingi foon, teefoon. Kell hakkab üheksa saama. Sel nädalal on koolipäevad ja olengi kolmapäevastt kell kaheksa ärganud. Väga tore on. Näen päeva esimesi valgeid tunde ka. Eriti hõrguks teeb muidugi see kollane ketas seal äpikesesüsteemi epitsentris, mille ümber me tants siin käib. Mingis mõttes pole suuremat jumalat päiksest. Varsti saab putru. Tegelikult peangi juba varsti ju minema ka. Kell on märkamatult tunnikese täis tiksunud. Ilmselt teen unisena asju niipalju aeglasemalt. Unustan kella vaadata. Mingil hetkel märkan ehmatusega, et pean kohe välja minema. Tavaline lugu. Täna tundub siiski, et äkki ma ei hiline oma tüüpilist viite minutit. See juhtub nii, et lähen kodust välja umbes kümme minutit liiga hilja ja siis jõuan kiirustades enam-vähem õigeks ajaks.  Teise toa kõlaris mängib playlist, mille pealkiri on Electr...