Täna on tegemisi, on kohustusi. Asju, mida tahaks kaelast saada. On ka aega. Uni läks juba kella kuuest. Päikeseline hommik kutsus õue. Tundsin ennast juba täitsa normaalselt. Kujunes pikem jalutuskäik. Jõudsin otsapidi Nõmmele, kus taandus vali sõidukite müra ja esiplaanil siristasid linnud. Veidi kevade lõhna. Veidi veel lund. Kui ma ei näe just und, siis kätte jõudnud kevadetund. Tuleb kandideerida töödele. Töötukassa jaoks. Äkki õnnestub ka leida osalise tööajaga midagi. Siis on töötukassa rahul ja ma saan lisaks toetusele midagi ametlikult teenida. Pole ju halb mõte. Töökuulutusi tuleb aina juurde. Talvel tundus, et ei olegi kuhugi saata. Nüüd tundub, et inimesed liiguvad, ettevõtted värbavad. Kuna ma olen pannud filtri, et meilile tuleksid reklaamialased töökuulutused, siis tuleb ka kogu müügivaldkond, sealhulgas meeletult teenindaja töid kaubanduskeskustes. Kaubanduskeskuses tööd ma väldin iga hinna eest. Esiteks ei kujuta ette, mida ma seal teeks. Teisalt... ah, neid põhjuseid
Posts
- Get link
- Other Apps
Nägin unes, et olin kas kuskil koolis või tööl. Vahet pole, nagunii mingi veidi ebareaalne sündmuspaik. Polnud nagu klass, aga midagi sinnapoole. Õpetaja ja õpilased vist olid. Kohati oli nagu töökoht. Järgmisel hetkel olin enda kodus ja teises toas töötas minu kolleeg eelmisest töökohast. Kui ta oli ära läinud, siis ilmus välja järgmine. Sain aru, et üks mu korteri tubadest ongi kontor, kuhu võib keegi ilmuda. See oli okei. Ma ise olin vist ikkagi vabakäigu peal ja tunnetasin seda vabadust. See unenäostseen võib-olla sümboliseeris mu vabakutselisust. Võin minna ja tulla. Pole lepinguga kinni. Seejärel juhtus midagi veel. Olin õues. Tegin vist mingit puutööd või midagi sellist. Korraga oli seal Märt Avandi, kes kirus oma rolli, käes oli mingi kostüüm. Umbes nagu maskotikostüüm. Oli vihane oma töö peale ja tõmbas kostüümilt karvase pea ära. Minus tekkis äkkviha, et kuidas nii saab! Veidi hiljem, veel unes, analüüsisin seda ja meenutasin oma tööd Õllesummeril maskotina. Tatsasin lasteal
- Get link
- Other Apps
Mis on see, mida ma enda kohta avaldada ei tahaks? Mu mõte on aeglane. Ma olen haiglane. Haige. Köhin nagu hobune. Väsinud on olla. Tahaks tegelikult elada. Minna keeletundi. Pärast tantsima. Aga vist pole hea mõte. Tantsimine kindlalt mitte ja keeletunnis köhahoogu pole ka mõtet taluda. Õue tahaks siiski minna. Jalutada kasvõi. Elada. Ma ei tea, kas kõige olulisem on õnnelik olla. Kes see ikka on? Aga kas peaks õnne jahtima? Ei usu ka seda. Et see õnnestuks. Aga kes teab? Mitte keegi. Kes teab... Riik võib ju olla heade majandusnäitajatega. Elukvaliteet võib olla hea. Äkki on riik isegi õnnelike riikide tabeli topis, kuid mis see loeb, kui on näiteks sügavamat sorti depressioon? Küll aga on optimism, vaatamata raskustele, üks ilusamaid asju. Jõin ingveriteed ja köha vaibus. Olen apaatne. Aeglane, loid. Mis teha? Ei teagi. Mis vaja teha, seda tean. Eks tuleb tegema hakata, mida muud? Ärkasin kell kaheksa, aga olen siiani, lõunani ainult mingis infojões istunud. Mäletan Indoneesiast,
- Get link
- Other Apps
Hommik. Kell on pool üksteist. Pool üheksa tööle hakata? Kõlaks ju hästi. Kirjutama. Lähen nüüd nonstop lõpuni? Või panen eelmise lause lõpu punkti? Lähen nüüd lõpuni. Jah, see kõlab hästi. Tingimusi ei pea vast panema. Vaid et lähen lõpuni. See veendumus kannab. Ma olen kirjanik. Ja ma kirjutan. Lõpuni. Ma ei pea ennast selles veenma. Olin terve nädalavahetuse pai. Vahel tulevad meelde momendid pidudelt. Need, mida pole hea tunne meenutada. Isegi midagi ei pruugi olla juhtunud. Ise tean, et olin midagi teinud ja tantsisin julgemalt kui muidu. Äkki keegi sai aru? Äkki kõik said aru? Äkki mitte keegi? Aga see tunne, mis kaasneb. Ei saa unustada, et tundele eelneb mõte. Juba üritasin netti minna. Õnneks olin wifi välja lülitanud. Nolanilt just lugesin (iroonilisel kombel) instagramist, et tal pole nutitelefoni. Teadsin seda varem. Kasutab nuputelefoni, kui vahel on vaja. Ise kommenteeris, et see annab talle võimaluse mõelda. Palju ta ideid tulevat tegevuste vahelisel ajal. See on aeg,
- Get link
- Other Apps
Mõned päevad jäävad vahele. Vähemalt mitte nädalad. Palgatööl jäi nädalaid. Nüüd vähem, aga ma ei tea, kumb parem on? Sattusin ÕS-is mingi sellise üteluse otsa: haavakoor on mõru, kuninga leib kibe. Eilsest hip-hopi tunnist on jalad mitte valusad, aga annavad tunda. Trennipäevadel vähemalt peaks magneesiumi võtma. Seda enam, et sel nädalal on kolm tantsutrenni järjestikulistel päevadel. Lähen otsin midagi apteegist. Tahaks juba tööle hakata. Täna tuleb artikli kirjutamise päev. Loo kirjutamise päev. Tunnen seda. Küsimus on ainult selles, kas teha seda kodus või mitte? Kodus või raamatukogus? Kas võin kodus hulluks minna? Või suudan? Raamatukogus on vist kindlam? Praegu tundub, et saab ka kodus. Teen enne ühe jalutuskäigu. Toon magneesiumit ja siis läheb lahti. Tundub, et täiskuuhullus on möödas. See oli päris jube. Ma ei tea, kas see oli täiskuuga seotud, aga väga ärev ja vastik oli sel nädalavahetusel. Nüüd on nagu natuke rahulikum, hallatavam. Elatav. Üleelatav. Aga saigi see õudu
- Get link
- Other Apps
Nüüd, kus peod on peetud, tahaks olla töökas ja normaalne. Ei, mitte normaalne, aga no vähemalt elada elu, mis pole üks pikk pidu purjakil olles. Teha põnevaid töid. Eile istusin ühe meediaväljaande väikses hubases kontoris, kirjutasin mitu tundi. Ega järjest ühtevalu kirjutada jõuabki kõige rohkem 3-4 tundi, kuni aju väsib. Lihtsalt tuleb arvestada, et kui tahta, või vähemalt luua selleks võimalus, olla sel ajal produktiivne (vihkan seda sõna – mis parem oleks? Tootlik? Ei! Viljakas) siis ei saa päeva muude asjadega ära hakkida. Olgu need siis välised tegurid nagu mingid kohustused või siis enda halb planeerimisoskus või näiteks laiskus. Vahel tundub oluline minna kuhugi... ma ei tea, poodi mingeid juurvilju ostma. Siis sõbraga rääkida telefonis tund aega või mis kõige sagedasem: internetis seosetult tuulata. Viimasele võib minna põhimõtteliselt kogu päeva hea energia mõne tunniga ära. Hea energia all ei pea ma silmas midagi esoteerilist, vaid lihtsalt seda aega, kus on jaksu süveneda
- Get link
- Other Apps
Aeg läheb. Elu on kokkuvõttes vist ikka lühike? Päevad on pikad. Hommikud valusad, õhtud kõhedad. Nädalavahetus oli natuke liiga väsitav. Läks üle piiride. Ei, tegelikult piirid on kaugemal. Ütleme siis: üle tavade. Aga midagi on selles, et kui nendest tavapärastest otsustest üle minna – mis kipub juhtuma just siis, kui seisund on piisavalt teisenenud –, hakkab asju juhtuma. Jõudmine hämarasse ilma akendeta urkasse, kus inimesed räägivad juttu ja on maailma eest peidus kuni järgmise päeva õhtuni.