Posts

Katsun vastu pidada. Lõpuks sain vabaduse suuremast tööst. Ei oska olla. Kuidagi ikka olen. Koolist jäi meelde üks protsess, kus mu kursavend ütles, et tema jaoks on see kõik, mida õppisime, igav ja tüütu. Õppejõud peegeldas seda tagasi ja lubas seeläbi sel igavusel olla, lubas tunda igavust. Võib-olla ka sel varajasel hommikutunnil, kus ärkasin liiga vara, võiksin endal lubada tunda tüdimust. Kõik on kuidagi kalk, külm, taevas paks pilvevaip, mis vajutab sind eriti väikeseks. Raske on leppida selle uue aastaajaga. Praegu on kõik veel roheline, aga selles polegi asi, ilmselt mingis õhurõhus ja selles valguses, kus vihma ei saja, aga kõik on hämar. Ka Vietnamis, kus oli üle kahekümne viie kraadi, soe meri ja niiske õhk, kaasnes vihmaste ilmadega sarnane masendav meeleolu.Lõpetasin teise kohvi. Nägin und, mis avaldus ajakirjandusliku artiklina, persooniloona Terviseameti peadirektorist, kelle lugu avati läbi koroonasündmuste - ta käis üliohtlikus Männi lasteaias jne. Aga selles loos oli…
Peaaegu oleks unustanud, aga meil on väga hästi. Yo. Sõnad veidi sassis, aga... Kadus. Nagu kaob kõik liiga kiire. Mõtlen, kas see on postitus, mida lugedes hiljem tundub see ka purjus poldi kirjutet. Praegu tahaks uskuda, et ei.Olin koolis kolm päeva, kutsusin välja ühe tüdruku, kes mulle väga meeldib ja kes võiks olla ideaalne äraütleja, superilus, palju huvi. Minu võimalused on nagu nad on. Ta ei tea, mida tahab. Ta proovib, olla kõigele avatud. Või vähemalt sellele, mis huvitab. Ja ma huvitan. Aga mitte liiga palju. Aga mida mina üldse tahan? Ilmselt sama vähe nagu tema - et oleks fun. Kutsusin ta eile välja, higistasin, ootasin, täna hommikul ta vastas, et tahaks tulla, aga vanaisa 85. juubel. Davai, äkki siis varsti lähme. Pakkugu nüüd ise aeg, kui tal on huvi. Head tüdrukud tulevad lihtsalt konksu otsa. Ja nendega on lõbusam. Kui sa ei võta vedu, siis ma ei küsi rohkem. Ma tahaks. Lihtsalt. Seksida sinuga. Ja noh, mitte ainult. Tõsiselt rääkides, sa tundud hea valik. Saan aru, …
Image
Tsekin siis korra, kus ma omadega olen. Aastaaeg on vahetunud. Eile öösel, täna varahommikul lõpes vihmase ja tuulise, pimeda Linnahalli katusel viimane võttepäev. Kopp sai lõplikult ette. Eks see möödub, aga kui viimane kaader sai võetud, siis oli kurbust, aga mitte selle üle, et projekt lõpeb. Mingi seletamatu tühjusetunne, ühe maailma loomine lõppes, see pragunes ja ma olin selle serval, uue loomine polnud veel alanud. Tahtsin eemale inimestest, kuigi samas ka kinni veel hoida neist. Tellisin siiski takso ja sõitsin läbi tühja linna koju. Jõin paar õlut, võtsin pool tabletti unerohtu ja magasin neli tundi.Ma ei tea, kuidas see film mulle meelde jääb. Ilmselt nagu ka Tenet - karm väljakutse, hunnik meeldejäävaid seiku. Ja ongi enam-vähem kõik. See aeg, poolteist kuud on justkui lühike, kuid pikkade ja vaheldusrikaste päevade tõttu tihe andmine. Totaalne elumuutus mõneks ajaks. Nüüd saan oma elu tagasi. Kooli, tantsimise, võimaluse õhtuti raamatuid lugeda, vajaduse ise süüa teha. Mee…
See hullumeelne nädal hakkab läbi saama, uus on soolas, praegu on hingetõmbepaus, laupäevahommik, kui inertsist on hommikul ikka veel hoog sees. Kohv libiseb. Tiss niriseb. Oot, ei, misasja? Mõtted loksuvad, triivivad vetel. Puudes on üha rohkem sahinat. Siiski võib mäletada veel suve. Kujutleda ennast lihtsa vaevaga sellesse. Ei midagi kollast veel. M. helistas paar ööd tagasi kella kahe ajal öösel, kui oli ennast täis joonud. Kutsus külla, ütles, et ta on üksi ("alone"), ei saanudki aru, kas ainult tol ööl või siis lahku läinud ja et see on minu võimalus. Mul oli Paldiskis lõppemas 14tunnine tööpäev ja järgmine samasugune ees ootamas. Suve alguses ajasin teda taga, aga ta pidi olema tõrjuv, sest ta üritas päästa oma suhet. Nüüd korraga helistas keset ööd, ta sodi hääl mõjus isegi seksikalt, kogu tagasitee Tallinnasse ei suutnud temast mitte mõelda. Oleksin tahtnud minna, aga kujutlesin, kuidas mina olen räigelt väsinud ja tema äravajumise piiril purjus, mis sellest oleks t…
lõpetasin 17tunnise päeva, jõudsin koju, joon longerot ja vaatan, kuidas vaikselt valgeneb.
See kõik hakkas mul üle pea käima. Jõin. Liiga palju. Olin purjus ja tõele au andes olen praegugi. Taganesin oma hostelituppa Nelijärve puhkebaasis. Täis õlut, longerot ja siidrit. J. meeldib mulle algusest peale, täna on viimane öö, kus me oleme Tallinnast eemal. Midagi võiks juhtuda, aga ma olen pehme, liiga väsinud ja purjus, et midagi võiks juhtuda. Vähemalt nii mulle tundub. Mõtlen saata talle sõnumi, kutse külla. Äkki ta tahab maabuda mu toas. Aga ma olen tõesti purjus. Pea käib ringi. Võib-olla on parem vajuda ära. Kas see oleks talle pettumus. Või mulle? Kindlasti Pöörane öö komandeeringus. Seda ei tohiks raisku lasta. Saadan sõnumi: mis teed? Ja kui ta vastab, siis kutsun külla? Ja kakerdan vastu ja üritan suudelda. No kui ta tuleb, siis ta tuleb. Ma pole parimas vormis. Tähed sõidavad ja on pingutus kirjutada. Samas nii riskivaba. Kukkuda ära pehmesse voodisse. Võib-olla on parem, kui ma sodi peaga ei areta midagi. Kui šarmantne ma ikka saaksin olla. Täis jorss, ei midagi e…
Loen eelmist (eileöist) postitust ja natuke on piinlik. Alksi ja uneka segunedes muutub kirjutamine lihtsaks, tekst tundub hea, aga järgmine päev üle lugedes alles paljastub selle olemus, milleks on see, mis ta on, purjus inimese loba ja tahumata tungid. Kepp, purjusolek, soov suve tagasi saada, muretuse ülistus, vastutustunde puudumine. Selle tasakaalustamiseks otsustasin, et tahan kirjutada ka nüüd hommikul, kainena. Peas suriseb veel mõnus pohmell. Kell on juba üks päeval, aga olen vaevalt tunni voodist väljas olnud. Kõigepealt kümne ajal või nii ärgates oli ikka ebameeldiv peavalu, millele järgnes idee, et joomine on halb. Nüüd, kus pohmell taandumas, olen olukorraga üsna rahul.Eile hommikul antud tauditest osutus negatiivseks ja saan täna jälle tööle minna. Tuleb kaks öövõtet. Juba igatsen tööle. Tundub, et ma ei oska enam oma vabadust hinnata. Mida see üldse tähendab? Vabad päevad... Paar tükki on hea, aga siis tahaks jälle minna. Tööle. Inimesi näha, suhelda. Need paar päeva ha…