Posts

Istume siin Jarmoga. Klaarime vanu arveid. Tegelikult ei ole midagi klaarida. Linnud laulavad. Kajakas paneb üle taeva. Spiid on hea. Kevad on hea. Jarmo on hea. Mina olen hea. Kõik on hea. Ained on head. Välgumihkli hääl, tsit!

Nii hea oli olla, et hakkasid sigarit tõmbama vä? küsis Jarmo.

Mida ma vastan? Et see on Al capone?

Et see on Eesti vabariik. No homo.

Rahulik muusika mängib, noodid. Spotify algoritm suutis kuidagi jõuda Scootri looni How much is the fish. Selle peale ärkasin. Tegin liini. Paar lugu hiljem tuli see rahulik lugu, ilus lugu, mis harmoneerub linnulauluga. Koguaeg on valge.
Riiulist raamatu tõmbamise sahin. Mis raamat see on?
Ja nüüd läheb reiviks, ütleb Jarmo.
Aga tulid merelained.

Kas sul on mingi Hemingway raamat ka?
On küll. Romaan, Kellele lüüakse hingekella ja lühijutud.
Kellele lüüakse hingekella...

Jah, aga lühijutud on ka väga head. Tahaks midagi ette lugeda talle.
Orhidee õitseb. Teach me how to drive the motorcycle, laulab Spotifys naiivne naishääl.
Ka…
Laman. Raske teha ühte asja korraga. Suvise ilmaga tahaks olla korraga igalpool ja samas mitte kuhugi ennast ära lubada, kinni panna. Magasin üle pika aja kümme tundi. Üks viimaseid mõtteid eile öösel magama jäädes oli mõtisklus viinast, nimelt on see alkoholimaailma spiid. Teeb erksaks ja lööb elu sisse, vähemalt alguses ja tundub, et toob vahel ka hea une.
Ärritab, kui plaanidesse tuleb muudatus sisse, aga teinekord on lõpuks ikkagi huvitav. Raske on rutiini muuta, aga kui see olude sunnil juhtub, siis pole tegelikult ka häda midagi. Millest ma jahun?
Tahtsin eile rattaga sõitma minna, käia vanaema juurest läbi, siis vanemate juurest saunast. Vanaema juures tuli jutuks ta jalg, millele on raske astuda ja mis ka öösiti valu teeb. Helistasin perearsti nõuandeliinile, kus soovitati EMO-sse pöörduda ja põhjus välja selgitada, on see siis veeni- või liigesepõletik. Vanaema ütles, et ta peab tingimata enne pesemas käima ja ei lasknud selles osas vastu vaielda.

Kui ta valmis oli saanud, ja…
Käi vittu, pede.

Tunnen vajadust hakata kohe selgitama, miks ma nii kirjutasin. Ei pea ma midagi selgitama. Olen konfliktses ja vihases meeleolus. Tead seda? See peksaks-midagi-segi tunne... Eile sattusin kuulama ühte podcasti Spotifys, kus käivad erinevad külalised, seekord oli üks näitleja ja saatejuht, elurõõmus, energiline. Jälk, vastuvõetamatu inimene. Minus tekkis viha, kui ta rääkis, et on toas, kuhu paistab hästi palju päikest ja kus on seetõttu hästi mõnus ja kuidas ta hommikul pildistas seda, mis ta aknast paistis ja jõi kohvi. Võtsin vihaga pitsi viina ja rahunesin seejärel, jäin magama ja ärkasin alles mitme tunni pärast.

Õhtul läksin Telliskivisse, kus sõber oli esimest päeva peale karantiini tööl. Noored poisid ja tüdrukud istusid kunstmurul väikestes seltskondades, nautisid jutustamist, see vabaduse õhkkond oli vaimustav. Nägin läbi akna sisse, sõber teenendas viimaseid kliente, rüüpasin õlut, ahnelt, joobunult. Väljas ootas veel üks tüüp, kes paistis olevat mu sõbra sõ…
Kiire või aeglane surm?

See võiks olla üks tutvumismängu küsimustest sünnipäeval.

Jah, tundub, et see Houellebecqi lugemine antidepressantide esimestel nädalatel ei mõju just hästi. Vaevalt, et ka helgem kraam aitaks, sest kui olla masenduses, siis on see masendus kõikjal. AD-de omapära on see, et alguses, enne, kui need positiivselt mõjuma hakkavad, viivad nad veel hullemasse auku, kus puudub rõõm, väljapääs ning igasugune tasakaal. Huvitav juhus (või sünkroonsus?), et loen parasjagu "Serotoniini". Teine kokkusattumus oli kirjutamisharjutus, mida tegin mõned päevad tagasi. Kirjeldasin stseeni, kuidas mees kasutab snaiperpüssi, et kodust eemal nõlvalt jälgida, mida ta naine arvutis teeb, kellega suhtleb. Järgmisel päeval jõudsin "Serotoniinis" kohani, kus peategelane jälgib läbi snaipri sihiku oma eksnaise tegemisi. Jah, sünge raamat, kus lootust ei anta just palju. Sisuliselt variatsioonid lootusetuse teemadel. Olles Houellebecqi omajagu lugenud, vist peaaegu kõik…
Olen sõiduvees. Mul läheb hästi. Vahel on nii. Kas ma hakkan uue antikaga juba harjuma, viies päev, või läheb veel aega? Hetkel on okei, aga võtsin selle tund või paar tagasi. Päev on veel ees. Plaanin jälle sõita. Sõita ja sõita. Vääna, mööda mere äärt, tuulte käes. Sest tuul puhub siinkandis alati, midagi tundub väga valesti, kui seda pole. Jah, ka seda juhtub, korra või paar aastas. Kui ratas liigub harjumatult kergelt. Sõitma, sõitma. Kui ei suuda kodus enam olla, siis lähen sõitma.

Stroomi rand. Rulluisutajad, pingil paarike. Kitsas kõnnitee, muruväljad, mis ühelt poolt piiratud rannaliiva ja teiselt metsaga. Millegipärast see koht kutsub. Mida iganes ma seal siis ka ei teeks. Kell 12 on võimalik sõitma minna, siis on toit enamvähem seeditud. Jah, siis on kindlasti hea minna. Praegu on täis. Tegin hommikusmuuti, nagu mul need on. Ploomid, erakordselt head, hapud ja maitsvad, neid polegi selle talve jooksul saanud. Nüüd muidugi on juba suvi ukse ees. Siis läks sinna veel pool bana…
Käisin õues ja vihkasin seda, mida ma nägin. Tammsaare tee on täitunud autodega, veokid, kaubikud, Toyota väikeautod, sees asjalike ja tõsiste nägudega mehed ja naised. Toimetamas, asju vedamas, kohtumistele minemas. Nägudel morn ilme, üksteisega räägitakse nii nagu nad tegelikult väga ei tahaks koos olla ja seda asja teha. See tuletas mulle meelde mu tööprojekte. Kus ma sõidan kevadiselt palavas autos kellegagi, keda ei tahaks väga näha, kuhugi, kuhu minna ei tahaks. Olin öelnud projektile jah-sõna, vaid raha pärast. Ja kui raha üle tuleb, siis on muidugi hea tunne. Natuke vabadust jälle ostetud. Heleroheline kevad on tegelikult ju väga ilus. Võib-olla see kontrast ongi häiriv - ajal, kui ilm muutub meeldivaks, on lõppenud viirushooaeg ja alanud tihe sagimine. Alles see karantiinijärgne elavnemine on eriti selgelt välja toonud, kui väga ma jälestan inimesi ja saginat. 
Ma ei suutnud toas olla, jalutasin üle tammsaare tee ehituspoodi, mille parkla oli tihedalt täis, autosalongid kuum…