Olen sõiduvees. Mul läheb hästi. Vahel on nii. Kas ma hakkan uue antikaga juba harjuma, viies päev, või läheb veel aega? Hetkel on okei, aga võtsin selle tund või paar tagasi. Päev on veel ees. Plaanin jälle sõita. Sõita ja sõita. Vääna, mööda mere äärt, tuulte käes. Sest tuul puhub siinkandis alati, midagi tundub väga valesti, kui seda pole. Jah, ka seda juhtub, korra või paar aastas. Kui ratas liigub harjumatult kergelt. Sõitma, sõitma. Kui ei suuda kodus enam olla, siis lähen sõitma.

Stroomi rand. Rulluisutajad, pingil paarike. Kitsas kõnnitee, muruväljad, mis ühelt poolt piiratud rannaliiva ja teiselt metsaga. Millegipärast see koht kutsub. Mida iganes ma seal siis ka ei teeks. Kell 12 on võimalik sõitma minna, siis on toit enamvähem seeditud. Jah, siis on kindlasti hea minna. Praegu on täis. Tegin hommikusmuuti, nagu mul need on. Ploomid, erakordselt head, hapud ja maitsvad, neid polegi selle talve jooksul saanud. Nüüd muidugi on juba suvi ukse ees. Siis läks sinna veel pool banaani, Hueli, mida veel? Midagi ma panin kindlasti veel. Mõned mandlid. Mida veel? Spinatilehti. See vist oligi kõik. Ja tuli hea, tõesti tuli. Natuke on veel järgi. Ahjaa, kaerahelbeid ja pampleid puistasin ka sisse. Enam paremaks ei saa üks hommikusöök minna. Tahaks juba minna madistama, pedaalima. Saada 50 kirja. Järjekordne. Miks mu esiratas väriseb? See teeb muret. Kas lenks on lahti tulemas? Kus seda kontrollida?
Kus ma silmi saan kontrollida? Ah, ma ei tea. See elu, see maailm ajab mind hulluks. Või on need antideprekad? Ma ei tea. On nagu on. Muud polegi. Tahaks juba minna, aga palju on veel teha. Räägin psühholoogile oma murest.

Houellebecq kirjeldab õnnetuks tegemise mehhanismi meie sees. Kuidas ise teeme õnnetuks ennast, keerame üles nagu tibud ja käime kuni jaksame, viimase hetkeni. Olla kirjanik, vaatamata kõigele on mu sees koht, mis ütleb, et see on kõige auväärsem amet. Jätta endast maha raamatud, mida veel tahta? Raamatud, mis on põnevad, ausad, naljakad, natuke veidrad võib-olla.
Siiski, kõik taandub sellele, kas ma neeldun või mitte. See kõlab küll imelikult, aga las ma selgitan. On hetked kirjutades, kui kõik muu kaob. Lähen sisse sellesse väljamõeldud maailma. Kus pole vahet, mis ilm õues on, kas arved on makstud, solvumistel, ihadel, kõik kaob, jääb see illusioon, mis on nagu sõit, nagu reis, mis algab kuskilt ja viib kuhugi. Seda avastada on äge.
Aga milles probleem? Ma ei püsi paigal. Võibolla ei peagi püsima terve päev? Võibolla piisab paarist tunnist? Kirjutan paar tundi. See on ju ka variant. Või kui ei püsi, siis ei püsi. Sõidan siis rattaga kuni see ka üle viskab ja tulen koju ja vaatan sarju. Kardan, et kui ma ei tee midagi, siis ma kahetsen hiljem. Aga võibolla kahetsen hoopis seda, kui jätan elamata? Ma ei mõtle siin ambitsioone, vaid hetkes olemist. Eile läksin vaatamata plaanidele, ambitsioonidele kirjutada, ehituspoodi lilledele mulda ostma. Võib-olla see ongi elamine.
Osa sellest rahutusest on igakevadine tuttav. Päikesepaiste ja rohelus, linnulaul ühes sellega kutsub õue. Õhk ei ole enam jäine. Kuidas ma siis istun toas? Oeh, avan akna. Lasen tuppa veidi õhku. Seda suve. Aga tean, et varem või hiljem täna ma pean minema. Oma retkele. Kas see ongi eelajalooline osa minust, mis ei saa olla küttimata? Neid viitekümmend kilomeetrit koju toomata? Parandada vormi, kasvatada vastupidavust. Tegelikult ma kunagi ei tea, milline sõidupäev tuleb. Vahel sõidan rahulikult, ilma eriliselt pingutamata, jõuan jälgida neid puid, mis juba õitsevad, kollaseid võilillevälju, ühesõnaga, tiksun. Teinekord jälle tuleb maania peale, pressin ja pressin ning ise ka vaatan justkui kõrvalt, kuidas jalad tööd teevad. Täna tahaks mõlemat, nagu ikka. Vähe sellest, et ma ei suuda otsustada, kas toas või õues olla, on raske valida ka sõidustiili ja isegi tegevuse vahel. Joosta tahaks ju ka ja ujuda. Okei, valisin rattasõidu, nüüd on küsimus, kas kiiresti või aeglaselt? Võib-olla polegi vaja sellele mõelda, sest praegu ma istun ju laua taga. Küll hiljem mõtlen, peaasi on välja minna, sest suur osa aastast pole kuigi mõnus väljas olla. Märkan seda vastuolu endas, olla paigal ja samas liikuda. Tahta paljusid erinevaid, lausa vastandlikke asju korraga. Jätan kõik lahtiseks, armastades vabadust, aga samal ajal igatsedes ka mingitlaadi kindlust ja turvatunnet. Kõlan endale nagu ma kurdaksin mingi täiesti tähtsusetu ülemõeldud kümnenda järgu väljamõeldud probleemi üle, kuid sellest mu päevad koosnevad. Kõhklustest ja enamasti oskamata vabaduse üle rõõmu tunda. Mul on väga hea elu, aga ometi midagi jääb puudu. Võib-olla sellest, et ma ei tunne ennast kellegi jaoks vajalikuna. Lihtsalt tiksun.