Posts

Hakkame siis jälle minema. Ise suunas. Igas suunas. Näha on, et viimase aasta jooksul olen kirjutanud umbes igal kolmandal päeval. Seda saab parandada. Proovin ikkagi iga päev. Kui joon, siis ei kirjuta, siis on mingi teine elu. Teine dimensioon. Raske öeldagi. Mitmepäevane joomine, selles on midagi. Midagi, mis mulle väga meeldib. Mingid unenäolised olekud. Muinasjutumaailm. Eriti, kui pole ainult alkohol, vaid psühhedeelsemad ained. Olla siis kodus, kogeda reaalsust teistmoodi, see on väga ahvatlev ja kutsuv. Niimoodi mööda saata mõned päevad. Vaieldamatult hea. Ja äkki vahel võib ka? Pigem on raske see, kui see muutub iganädalaseks. Siis on raske jõuda esmaspäeval tantsutundi. Isegi kui jõuan, siis on raskem. Rääkimata teisipäevasest. Nendesse küll jõudsin sel nädalal, aga sellega ka päevane tegevus piirdus. Hea seegi! Need on mu lemmik asjad ja neid tegin, aga peaksin tegema veel mitmeid muid asju. Mis ei ole üle jõu käivad, kuid mida olen lubanud teha. Täna tahan kindlasti ühe art
Loe edasi »
Elujõud tuleb tagasi. Kuhu ta kadus? Võtsin energialaenuna välja eelmisel nädalavahetusel. Kolm päeva roomasin, kartsin. Proovisin hakkama saada. See oli nii raske. Selline kahe magamata ööga nädalavahetus jätab enda külge kinni. Järgmised päevad, mil ei suuda suurt midagi teha, keerlevad peas vaid samad pildid, kõike katmas häbiloor. Arvutit ei tahtnud lahti võttagi. Kohustusi lükkasin edasi, mida aga sai. Tantsima ei ole jõudnud. Ega ka muud elu elada. Hea küll. Iga päev siiski väljas olen käinud. Eile jalutasin 5-6 kilomeetrit, aga selle jooksul jõudsin korduvalt tunda, et enam ei jaksa. Siis jälle jõud taastus. See taastumine on petekas. Lõppkokkuvõttes läheb ikkagi mitu päeva. Enne seda jõuab kogeda väikseid suremisi ja uuestisünde korduvalt. Külm ilm ja raagus puud ei aita üldse kaasa.  Eelmisel reedel, oli vist reedel, käisin rattaga Paljassaares. Ujusin. Päike paistis. Vesi oli külm ja ilm jahe, aga sellest on nii helge mälestus. Pärast proovisin liivas tantsimist. Nägin tühjas
Loe edasi »
Lugeda ikkagi tasub. Just raamatuid. Sealt tekib kuidagi rohkem mõtteid kui sotsmeedia tsitaatidest või minutiuudistest. Öösel, kui ei tulnud und, võtsin ette Mihkel Muti raamatu Mati Undist. Muti jutustamislaad ja keelekasutus on juba huvitav. Rääkimata sisust. Vahel jääb mõni sõna silma. Seetõttu loengi üldiselt ka aeglaselt, eriti, kui on hästi kirjutatud. Näiteks kirjutas ta: teabepalve. Tänapäeval kasutataks ilmselt 99 juhul sajast „infopäring“.  Mul oli mingi mõte veel eile öösel loetust, aga see läks nüüd meelest. Sirvisin raamatu lõpust fotosid. Need on elulooliste raamatute juures paeluvad, aga samas ka kuidagi häirivad. Vastikult selgelt jõuab pärale, kuidas generatsioonid lootusetu kiirusega vahetuvad. Tänased noored on homme keskealised ja ülehomme on paljud läinud ja mõned veel alles. Kuni ilmub lehes nekroloog, kus mainitakse, et „ta oli oma põlvkonna viimane esindaja“. Igapäevaelus on elu ajalikkus õnneks kuskil taustal ja ei sega, elamast. Kui aga sirvida vaiksel öötunn
Loe edasi »
Huvitav, et ma pole märganud liiga head tänapäevast internetiajastut kajastavat kirjandust. Ega ka filme tegelikult. On muidugi sarju ja asju, kus ekraanile ilmuvad väikestel ekraanidel toimuv sõnumivahetus jms lahendused. Ega ma ise ka ei tea, kuidas seda tegema peaks. Ma ei tea, kas ma isegi tahaks sellist asja lugeda või vaadata. Tundus, et häid sarju enam ei ole, seriaalide kuldajastu on põhimõtteliselt läbi. Siiski! Sattusin vaatama Shoguni ja esimese kahe osa põhjal olen vaimustuses. Suurepärane sari, mis ei pea vaatajat lolliks ja on selgelt originaalne. Väga eristuv ühetaolise toodangu meres. Mulle tundub, et tänapäevase argielu kirjeldamine on lihtsalt väga igav. Inimesed, kes ei suhtle omavahel, ei armu, vaid on omaette telefonis. Kuidas seda ikka huvitavalt kirjeldada? Mis seal õigupoolest juhtub? Ja isegi kui juhtub. Kui tegelane on näiteks tööl filmivõttel teises Eesti otsas ja samal ajal laguneb ta suhe, millest räägitakse sõnumite ja kõnede kaudu. Emotsionaalselt on see
Loe edasi »
Võib-olla toimub praegu maailmas liiga palju karme asju, et nendest rääkida. Liiga palju. Võib-olla sellepärast stand-up koomikud lähevad Eestis vähemalt pigem teist teed. Enamasti noored, aga mingit poliitilist nalja ju ei ole. Isegi nimesid ei taheta öelda. Justkui naljatades öeldakse, et advokaat Bobert Parv lendab muidu peale, kui ühe sõnaga libastud, mõnda nime mainid. Ühe korra võib see tunduda nali, aga kuna see on nii läbiv väikses koomikuteringis, mis meil Eestis on, siis see ei tundu enam nali, vaid päris asi. Muidugi ma vahel mõtlen, et just stand-upis ootaks sellist võitlevat sõna, kartmatut piiride kompamist. Seda tehakse, aga pigem mingitel muudel väljadel. Näiteks üle võlli detailidega seksi kirjeldamisel. Mitte aga päriselt midagi sellist ühiskondlikku. Ma ei tea, tekkis lihtsalt selline mõte, et äkki on maailm liiga perses, et sellesse süveneda. See ajaks hulluks. Ma ise ka ei jõua lugeda ja mõelda liiga palju rasketel teemadel. Sellistel polariseerunud teemadel, kus l
Loe edasi »
Nädal tagasi tuli köha. On peaaegu taandunud, kuid selle nädala jooksul on tekkinud kõrvadega mingi teema. Ei oskagi seda kirjeldada. Kumiseb ja pigem parem kõrv. Ei valuta, aga nagu kiirgab. Helid on moonutatud. Kui räägin, siis enda häält kuulen ka justkui läbi katkise kõlari. Kodus olles kuulen lennukeid üle lendamas, nagu ikka, kuid nende heli on täiesti teistsugune ja isegi häiriv, kumisev. Ei ole hea olla. Lisaks, jah, kehv enesetunne, nõrk olek nagu ikka haigena.  Eks ma varsti saan ilmselt terveks. Tuleb üle elada. Lihtsalt see nõder olek hakkab juba tüütuks muutuma. Kõik tundub väga raske. Poes väsin kohe ära. Täna on vanemate juures väike häng. Vahepeal on täitsa hea olla, enamasti õues jalutades, aga koju jõudes ei jaksa enam midagi teha. Hommikuti on rohkem energiat. Päeva teine pool läheb juba deliirseks. Kuigi palavikku pole. Ma ei tea, sest kraadiklaas näitab iga kord erinevaid numbreid. Kasutu riistapuu.  Vaatasin, kuidas üks Soome paar matkas kaks kuud jalgratastega Ke
Loe edasi »
Täna on tegemisi, on kohustusi. Asju, mida tahaks kaelast saada. On ka aega. Uni läks juba kella kuuest. Päikeseline hommik kutsus õue. Tundsin ennast juba täitsa normaalselt. Kujunes pikem jalutuskäik. Jõudsin otsapidi Nõmmele, kus taandus vali sõidukite müra ja esiplaanil siristasid linnud. Veidi kevade lõhna. Veidi veel lund. Kui ma ei näe just und, siis kätte jõudnud kevadetund.  Tuleb kandideerida töödele. Töötukassa jaoks. Äkki õnnestub ka leida osalise tööajaga midagi. Siis on töötukassa rahul ja ma saan lisaks toetusele midagi ametlikult teenida. Pole ju halb mõte. Töökuulutusi tuleb aina juurde. Talvel tundus, et ei olegi kuhugi saata. Nüüd tundub, et inimesed liiguvad, ettevõtted värbavad. Kuna ma olen pannud filtri, et meilile tuleksid reklaamialased töökuulutused, siis tuleb ka kogu müügivaldkond, sealhulgas meeletult teenindaja töid kaubanduskeskustes. Kaubanduskeskuses tööd ma väldin iga hinna eest. Esiteks ei kujuta ette, mida ma seal teeks. Teisalt... ah, neid põhjuseid
Loe edasi »