xoxo impeerium

Täna magasin kodus ja olemine on hoopis uimasem. Eile muidugi jäi unetunde väheks ja seetõttu läks lõunapaiku raskeks. Täna tuleb teistmoodi päev. Juba olengi natuke ajahädas, sest homme oootab festivalitöö ja täna on vaja käia laos. Tavaliselt katsun hoiduda selliste kohustuste enda peale võtmisest, aga hakkan vist vaikselt alistuma. Seda ohtu pole, et ma ennast kuhugi totaalselt kinni paneks, sest oma aega täiesti ära anda pole mulle kunagi liiga palju meeldinud. Projekti peale minnes on okei, piiratud aeg, aga püsivalt – ei-ei. See ju pole mingi elu. Eks ma muidugi õpin ka seda, et tehes midagi teiste jaoks, pole see aeg tegelikult kaotatud. Vabatahtliku töö puhul on tõenäoliselt grupienergia väga hea. Inimesed, kes lähevad ainult raha järele ... ütleme nii, et sinna satub tõenäoliselt rohkem neid, kes ei taha seal tegelikult osaleda. Sisemine vastuolu väljendub selles, et pole põnev, halvematel juhtudel isegi väga vastumeelne. Ja mis vaib nii ikka tekib? Olematu. Pigem teha midagi ...

Puugimaa, mu sünnimaa. See ei tähenda midagi, lihtsalt tuli esimesena pähe millegipärast selline lause.  Jõudsin veidi aega tagasi koju. Läksin välja kesköösel, nüüd on keskpäev. Olin ära vähem kui kaksteist tundi. Ometi oli see rikas kogemus. Nimelt tekkis õhtu saabudes rahutus. Tuttav rahutus, mis minu puhul vist on seotud talumatu rutiiniga. Eriti, kui selleks ei oska põhjust leida. Kui päevad on liiga ühesugused, samal ajal, kui see pole seotud kohustustega. Raske on elada teadmisega, et võiks elada hoopis teistmoodi, teha mida iganes, aga mingil arusaamatul põhjusel, ilmselt mugavusest lasen päevadel kulgeda ühtemoodi, olles samal ajal mitte kuigi rahul. Nii. Aga see rahutus on ka hea, sest eile ma ikkagi lõpuks andsin järgi ja otsustasin kinnitada kotid ratta pakiraami külge ja asuda teele. See oli muidugi julge ja hüpe tundmatusse, aga kokkuvõttes väga lihtne plaan. Niisiis, kui keskööl välja läksin, olid rattale pakitud telk, lebomatt, magamiskott. Üks õlu ka. Õhtu oli meel...

Suvi ongi käes. Terminaator on taas ratastel. Ja paljud teised bändid. Ja festivalid. Sellest on vähemalt viis aastat, kui ma viimati külastajana festivalil käisin. Ühel hommikul sõbraga rääkides tuli mul mõte, pigem nali, et võib-olla tulevikus soovitatakse muusikafestivali teraapiana. Mulle see nii mõjus. Tegin küll tööd, aga see inimeste vahel olemine, kuhu oli segatud pingutus (mis on ka ju külastajal, kui mõelda, et sajab näiteks vihma, mingil hetkel ei jaksa), aga kuhu tahes-tahtmata mõjus muusika ja suure rahvahulga sigin-sagin.  Oma võlu on kohtadel, mis on nagu läbikäiguhoovid. New York, Tallinna lauluväljak ja vabaõhumuuseum, poe esised. Turuplatsid! Nendes keeb elu. Sellistes kohtades joonistub nii selgelt välja, kuidas iga maja ja platsi muudavad elavaks inimesed. Kui sattuda sellisesse kohta, näiteks turule õhtupoolikul, kui veel mõni üksik müüja mõne leti taga istub, siis on kogu maagia kadunud. Õigemini on ka see osa maagiast. Aga see, mis mulle meeldib turuplatside ...

Tere taas. Eile ei saanudki pikemalt kirjutada. Midagi kõhus põles, valutas. Nagu oleks kõrvetiste moodi, aga iiveldas ka. Ei teagi, milles asi, aga väsimus oli suur ja kerged külmavärinad käisid lainetena üle. Tegin vist kolm tukastust ja päev libises mööda, sest püstijalu ei saanud kuidagi olla. Õhtuks hakkas juba ahastus suuremaks paisuma ja tundus hirmutav väljavaade jäädagi kuni ööuneni tuppa. Ajasin ratta välja ja käisin meres, tagasiteel jõudsin läbi meie võrkpalligrupi mängult. Selle aasta esimene mäng õues. Plats jäi kodutee peale ja mõtlesin tere öelda, aga enesetunne oli isegi paremaks läinud ja kohe kutsuti väljakule. Mingi tunnike sai mängitud ja jumala tore oli. Kui koju jõudsin, siis oli kergelt tunda küll, et oli väsitavam olla, kui peaks olema, aga ei midagi hullu, jõudsin veel pakkida ja mitmeid asju kodus ära teha. Nii et tundub, et see koletu rahutus ajab mind tegema asju, pärast mida on parem. Ja kui mõtlema hakata, siis täna oli üle pika-pika aja päris lihtne tõus...

Tere. Sattusin eile külla.  

Festivalilt tagasi, et ülehomme uuesti minna. Keskkonnavahetus mõjus suurepäraselt. Väga väsitav ettevõtmine, aga midagi väga vajalikku tuli sealt tagasi. Midagi elustavat. Millegipärast lähevad kümme tuhat inimest sinna igal aastal. Muusika, artistid, lived on muidugi olulised, sõbrad samuti, aga midagi on ka selles, et selleks valitakse just muusikafestival. Seekord tundsin kuidagi eriti – võib-olla igal aastal, selle vahepeal hästi ära unustades – kuidas see ülisotsiaalne ja rahvarohke „kogunemine“ mõjus elustamisena. Pani vereringe taas tööle. See on festival, kus on väga palju 16-25aastaseid, kes iga aastaga tunduvad järjest nooremad ja ega ma nendega hängida ei tahaks ja oskaks, aga see nooruslik energia on väga turgutav. See ongi elu. Nende pealt või nende keskel näen seda, kuidas ma ise vaikselt aeglasemaks jään, energiat säästan ja kuidas nad panevad kõik välja, mis on. Ja seda on palju. Uskumatu, et endal oli ka ilmselt kunagi sellist jaksu ja lõputut energiat. Otepää Coop, m...