xoxo impeerium

Olen ummuksis. Kinni. Tulin siia, lootes kergendusele. Äkki aitab. Kunagi ei usu, aga kuna mäletan nagu kuskilt kaugelt ja ähmaselt, kuid see-eest paljudel kordadel. See-eest paljudel kordadel. Tulin siia. Peatumata kirjutama. Kas ma olen haige? Ei ole nagu. Täielik jama ikka. Olin paar päeva kodus. Und eriti polnud, aga mõtlesin, et lasen endal puhata ja kohanen vaikselt. Nohjah, palju ma just puhata lasin. Lasin ja ei lasknud samas ka. On ikka erinev, kas olla voodis, vaikuses. Või siis olles küll justkui mugavalt, aga fanaatiliselt infot sisse tõmmates. Lugesin artikleid, kaevusin. Otsisin närviliselt muudkui uut ja huvitavat. Oligi huvitav, aga see ei ole õigustus, see ei saa olla hea. Ei pannud tähelegi, kuidas tunnid möödusid. Siis suhtlesin inimestega, kirjutasime. Leppisin koolikaaslastega praktika aegu, see on selline närviline kalendris kaevamine, siis jälle telefoni kiikamine, keegi vastab mingi hetk. Siis paari tunni pärast teine. Siis ikka ütleb esimene, et ei saa sel ajal...

Veider on kodus. Paigal. Hea ja veider. Segadus. Tahaks kõike ümber tõsta, kõik on valel kohal, aga tegelikult ju pole. Tundub nagu kokkupandud pusle oleks valesti, ei ole. Kõik on omal kohal. Kohal on ka ärevus. Olen paigal. Piilun kardina vahelt välja Kardinad ees, aga kõik on ikka halastamatult valge. Uni läks vara. See on äge tunne, ma tean, see elusus. Meeled on erksad, igalepoole tahaks minna ja samas mitte kuhugi. Oma kodu. Keeran radikaid peale. Sõrmed ja varbad külmetavad. 20 kraadi tundub jahe, aga õnneks mitte külm. Peale liigset palavust oskan hinnata jahedust. Aga mitte seda tunnet, kuidas villased sokid torgivad ja pikad riided ahistavad. Talve algus. Märtsi keskel. Lumi tuli maha. Pikutan voodis ja olen ärev, sest ma ei liigu. See maja on paigal. Tahaks, et ta liiguks. Lendaks, aeg-ajalt jõnksutaks, uriseks vaikselt. Kas teisi inimesi ka tahaks enda ümber, sadu? Hetkel mitte. Aga tahaks neid vist akna taga näha. See maja võiks lennata. Või loksuda merel, mitte liiga suur...

Suhestun kohtadega nagu inimestega. Neist tekib oma arvamus, oma suhtedünaamika. Olen Amedis, külakohas, teist korda. Kahe aasta eest olime samuti 3-4 ööd. Esialgu tundub tegu paradiisiga, kust ei taha kunagi ära minna. Pärast paari päeva hakkab koht tunduma talumatult vaikne ja väike. Kui teistes Aasia linnades, kus äärealad ja kesklinn näeb samasugune välja, ainult keskel on suurem lärm ja ummikud, siis Amedis keskus puudub. See on väga tervitatav, pole ummikuid, milles istuda, aga linnainimesena võib tekkida ootamatu väikse koha ahistus. Väikestes kohtades, kasvõi Oraval on väike Coop, võib-olla paar paarikordset paneelmaja, midagi tuttavat, tuttav struktuur miniatuursel kujul. Kui aga linn või õigemini küla tähendab ranna ääres looklevat kitsast teed, kus aeg-ajalt on mõni söögikoht, väike majutusäri, puuviljalett ja muu tarvilik, siis pole oma linnainimese aju kuhugi ankurdada. Pole turvatunnet, mida pakub linlik.  Eile läks päeva peale olemine kehvemaks. Hommikul arvasin, et ...

M. istub üle basseini. Mitte ei istu nii, et ulatuks üle terve bassu, vaid teisel poole basseini. Meid lahutab vesi. Siin Amedis, Bali idaküljel on nii meeldiv, et siia tahaks jäädagi. Mägine küla, mis jookseb mööda rannikut, keskust polegi. Näen vees peegelduvaid palme, imeilus segu helesinisest ja -rohelisest. Toonid, mida sageli ei näe. Alles hommikupäike. Reis hakkab lõpule jõudma. Kaks aastat tagasi oli siin Amedis sama tunne – siin võiks elada. Pole kuskil niipalju linnulaulu kuulnud. See võib olla ka teise-kolmanda päeva õndsus, kui tundub, et tahaks jääda. Enamikus kohtades olin ju nädala või isegi kümme päeva. Ei tea, mis juhtuks, kui siin peatuks pikemalt. Läheks talumatult igavaks? Võib-olla. Kuid see on täpselt selline maalähedane koht, kus mulle meeldib. Vaikne, meie majutus, sama, mis eelmisel korral, on avar. Kõrvalkrundil ei käi ehitus. Meri on imeline. Kivine rand, aga väikesed kivid, meenutab veidi Hiiumaa sooja veega lahtesid.  Tahaks lausa mõnda kirjutamisharjut...

Alkohol annab mingi äraspidise mugavuse. Eile sain oma emamaa sõbraga kokku. Vennaga, nagu nad siin ütlevad. Moslemite jaoks on kõik vennad ja õed. Tõlgivad seda inglise keelde, aga see tuleb nende oma keelest. See võtab aega, et harjuda. See on kultuuris nii sees. Sellel reisil jõin, ma olen kindel, Tervise arengu instituudi soovitatud koguses alkoholi, ainult õlut natuke siin ja seal. Aga eile läksime ülemeelikuks, tahtsin juua kokteile. Ärkasin veel meeldivas purjusolekus, kella seitsme ajal. Läksin ookeani, peegelsile vesi, kivine rand, meenutas Hiiumaad. Tahaks sinna tagasi, enne suve. Oleks vaid koht, kuhu minna, Tundsin, et on hea mõte rääkida sinuga. Aga tuleb välja, et sõrmed klaviatuuril on kohmakad, raske kirjutada. Dilemma, kas kuulata muusikat. Miks mitte? See on lihtsam, kui peatuda siin. Hea meel – olin terve reisi suhteliselt kaine, aga seda enam on raske klahvidele pihta saada nüüd. Igatsesin pidu, Eesti stiilis, aga samas on üllatavalt meeldiv olla purjus. Kirjutamise...

Reisituhin. Sõnad on imelikud. Tuhin. Kust see tuleb? Peaaegu ühegi sõna päritolu ei tea. Ei peagi teadma, sõnad lihtsalt on. Iseenesest mõistetavad. Sõnadel pole ego ega vististi ka teadvust, nad ei saa öelda „ta võttis mind liiga iseenesestmõistetavalt ja ma jätsin ta maha“. Kui sõnade peale mõtlema hakata, siis tunduvad nad veidrad. Neid on palju, sõnademeri. Mäletan, et väiksena mõtlesin aeg-ajalt, et huvitav, kuidas telekas töötab. See oli siis, kui olin juba võib-olla kümnene, sest päris väiksena kujutlesin seda kuidagi ruumilisena, uskusin, et need inimesed, kes olid ekraanil, peavad olema telekakapi taga, seda teatrit vilunult etendama. Hiljem, kui ilmselt vanaisa oli püüdnud selgitada, kuidas pildimassin toimib ja oli selgemast selgem, et neid diktoreid ja almasid ega johanneseid pole tegelikult meie teleka taga, proovisin aru saada, kuidas nad läbi juhtmete (nüüd ütlevad teadjamad kaubanduses nende kohta kaablid) selle klaasise ja vahel sahiseva veidi kumera raami sisse saava...