Käi vittu, pede.
Tunnen vajadust hakata kohe selgitama, miks ma nii kirjutasin. Ei pea ma midagi selgitama. Olen konfliktses ja vihases meeleolus. Tead seda? See peksaks-midagi-segi tunne... Eile sattusin kuulama ühte podcasti Spotifys, kus käivad erinevad külalised, seekord oli üks näitleja ja saatejuht, elurõõmus, energiline. Jälk, vastuvõetamatu inimene. Minus tekkis viha, kui ta rääkis, et on toas, kuhu paistab hästi palju päikest ja kus on seetõttu hästi mõnus ja kuidas ta hommikul pildistas seda, mis ta aknast paistis ja jõi kohvi. Võtsin vihaga pitsi viina ja rahunesin seejärel, jäin magama ja ärkasin alles mitme tunni pärast.
Õhtul läksin Telliskivisse, kus sõber oli esimest päeva peale karantiini tööl. Noored poisid ja tüdrukud istusid kunstmurul väikestes seltskondades, nautisid jutustamist, see vabaduse õhkkond oli vaimustav. Nägin läbi akna sisse, sõber teenendas viimaseid kliente, rüüpasin õlut, ahnelt, joobunult. Väljas ootas veel üks tüüp, kes paistis olevat mu sõbra sõber. Ta kitsast nägu troonis lai ruuduline soni, mis andis ta peale seenekuju. Ta tutvustas ennast ulatades käe: "Mina olen Rauno, pole vaja muretseda, mul on käed desinf..." selle keerulise võõrsõna juures ta takerdus. Proovis nagu öelda, aga ei tulnud silpigi, vahel on nii. Ta rääkis, et töötas samas baaris, aga kriisi alguses, kui tööd enam polnud, läks ehituse peale.
Kas sa kivi teed, küsis ta. Ütlesin, et ei tee. Sul on vaja või pakud, küsisin vastu. Pakun, ütles ta.
Mu sõber tuli välja, sai hetke olla kuni üle platsi tuli mantlihõlmade lehvides kiirel sammul välismaalane, veidi tumedama nahaga. Ma ei pööranud talle tähelepanu, aga kui ta mõni minut hiljem väljus, rääkis mu sõber, et oli mingi kreeka pede. Nõudis alksi, aga peale kella kümmet ei tohi müüa. Kell juba oli pool üksteist. Leti ääres lõpetasid paar klienti juba tellitud jooke, kassa oli tehtud. Kreeklane, Euroopa Liidu häbiplekk sai vihaseks ja ütles, et tunneb omanikku ja lubas ära kituda ning marssis välja.
Rauno küsis, kas me tahame homme tema poole nõmmele minna uut mortal kombatit mängima. Küsisin, kas litse ka tuleb. Olin kahest kiiresti ärajoodud pindist juba uljaks muutunud. Rauno ütles tõsiselt, et seda kahjuks mitte. Ta vanematele selline asi ei meeldiks ja kaamerad on üleval. "Need vaatavad ainult palju inimesi sisse tuleb ja välja läheb," täpsustas ta, mulle tundus, et rahustuseks.
Ta pani joindi põlema ja rääkis, et on juba neli aastat single ja väga rahul. "Armumine iseendasse, mees, see on ülim." Ta oli nartsissistlik lobamokk küll, üsna ebasümpaatne, aga et ma jõin ja teadsin, et varsti lähen edasi, siis talusin teda paremini. Kui ta jointi tõmbas, siis ta sülitas järjepidevalt sinnasamasse kõrvale maha, seda oli vastik vaadata. Igaljuhul oli aeg otsad kokku tõmmata, kiskus jahedaks ja mind oodati. Lukustasin ratta lahti ja enne, kui arugi sain, kukkus see kolinal maha. Jah, purjus ma olin. Igatsesin juba võtta unetabletti, mis mind ajutiselt kõigest vabastaks.
Vaatamata sellele magasin halvasti, pidin keset ööd tualetti tuigerdama ja juba kell kuus läks uni sootuks. Algas uus päev, mõnes mõttes uus elu, äsjaloodud maailm, milles ma astun ikka sama rada, ammu äratüüdanud rada. Programm jookseb edasi. Kas on mõtet seda muuta?
Tunnen vajadust hakata kohe selgitama, miks ma nii kirjutasin. Ei pea ma midagi selgitama. Olen konfliktses ja vihases meeleolus. Tead seda? See peksaks-midagi-segi tunne... Eile sattusin kuulama ühte podcasti Spotifys, kus käivad erinevad külalised, seekord oli üks näitleja ja saatejuht, elurõõmus, energiline. Jälk, vastuvõetamatu inimene. Minus tekkis viha, kui ta rääkis, et on toas, kuhu paistab hästi palju päikest ja kus on seetõttu hästi mõnus ja kuidas ta hommikul pildistas seda, mis ta aknast paistis ja jõi kohvi. Võtsin vihaga pitsi viina ja rahunesin seejärel, jäin magama ja ärkasin alles mitme tunni pärast.
Õhtul läksin Telliskivisse, kus sõber oli esimest päeva peale karantiini tööl. Noored poisid ja tüdrukud istusid kunstmurul väikestes seltskondades, nautisid jutustamist, see vabaduse õhkkond oli vaimustav. Nägin läbi akna sisse, sõber teenendas viimaseid kliente, rüüpasin õlut, ahnelt, joobunult. Väljas ootas veel üks tüüp, kes paistis olevat mu sõbra sõber. Ta kitsast nägu troonis lai ruuduline soni, mis andis ta peale seenekuju. Ta tutvustas ennast ulatades käe: "Mina olen Rauno, pole vaja muretseda, mul on käed desinf..." selle keerulise võõrsõna juures ta takerdus. Proovis nagu öelda, aga ei tulnud silpigi, vahel on nii. Ta rääkis, et töötas samas baaris, aga kriisi alguses, kui tööd enam polnud, läks ehituse peale.
Kas sa kivi teed, küsis ta. Ütlesin, et ei tee. Sul on vaja või pakud, küsisin vastu. Pakun, ütles ta.
Mu sõber tuli välja, sai hetke olla kuni üle platsi tuli mantlihõlmade lehvides kiirel sammul välismaalane, veidi tumedama nahaga. Ma ei pööranud talle tähelepanu, aga kui ta mõni minut hiljem väljus, rääkis mu sõber, et oli mingi kreeka pede. Nõudis alksi, aga peale kella kümmet ei tohi müüa. Kell juba oli pool üksteist. Leti ääres lõpetasid paar klienti juba tellitud jooke, kassa oli tehtud. Kreeklane, Euroopa Liidu häbiplekk sai vihaseks ja ütles, et tunneb omanikku ja lubas ära kituda ning marssis välja.
Rauno küsis, kas me tahame homme tema poole nõmmele minna uut mortal kombatit mängima. Küsisin, kas litse ka tuleb. Olin kahest kiiresti ärajoodud pindist juba uljaks muutunud. Rauno ütles tõsiselt, et seda kahjuks mitte. Ta vanematele selline asi ei meeldiks ja kaamerad on üleval. "Need vaatavad ainult palju inimesi sisse tuleb ja välja läheb," täpsustas ta, mulle tundus, et rahustuseks.
Ta pani joindi põlema ja rääkis, et on juba neli aastat single ja väga rahul. "Armumine iseendasse, mees, see on ülim." Ta oli nartsissistlik lobamokk küll, üsna ebasümpaatne, aga et ma jõin ja teadsin, et varsti lähen edasi, siis talusin teda paremini. Kui ta jointi tõmbas, siis ta sülitas järjepidevalt sinnasamasse kõrvale maha, seda oli vastik vaadata. Igaljuhul oli aeg otsad kokku tõmmata, kiskus jahedaks ja mind oodati. Lukustasin ratta lahti ja enne, kui arugi sain, kukkus see kolinal maha. Jah, purjus ma olin. Igatsesin juba võtta unetabletti, mis mind ajutiselt kõigest vabastaks.
Vaatamata sellele magasin halvasti, pidin keset ööd tualetti tuigerdama ja juba kell kuus läks uni sootuks. Algas uus päev, mõnes mõttes uus elu, äsjaloodud maailm, milles ma astun ikka sama rada, ammu äratüüdanud rada. Programm jookseb edasi. Kas on mõtet seda muuta?