Käisin õues ja vihkasin seda, mida ma nägin. Tammsaare tee on täitunud autodega, veokid, kaubikud, Toyota väikeautod, sees asjalike ja tõsiste nägudega mehed ja naised. Toimetamas, asju vedamas, kohtumistele minemas. Nägudel morn ilme, üksteisega räägitakse nii nagu nad tegelikult väga ei tahaks koos olla ja seda asja teha. See tuletas mulle meelde mu tööprojekte. Kus ma sõidan kevadiselt palavas autos kellegagi, keda ei tahaks väga näha, kuhugi, kuhu minna ei tahaks. Olin öelnud projektile jah-sõna, vaid raha pärast. Ja kui raha üle tuleb, siis on muidugi hea tunne. Natuke vabadust jälle ostetud. Heleroheline kevad on tegelikult ju väga ilus. Võib-olla see kontrast ongi häiriv - ajal, kui ilm muutub meeldivaks, on lõppenud viirushooaeg ja alanud tihe sagimine. Alles see karantiinijärgne elavnemine on eriti selgelt välja toonud, kui väga ma jälestan inimesi ja saginat. 

Ma ei suutnud toas olla, jalutasin üle tammsaare tee ehituspoodi, mille parkla oli tihedalt täis, autosalongid kuumasid plastmassi, mis pakitud plekk-kesta. Seda ma ainult kujutlesin, võib-olla rohkem, kui vaja? Puhus leebe natuke jahe tuul, mis ometi oli soojem, kui viimase rohkem kui poole aasta jooksul. Kaks meest seisid ukseavas, arutasid midagi, tõenäoliselt mingit ehitusprojekti. 

Võtsin suuna lilleosakonda. Otsustasin, et pärast aastatepikkust valmistumist rajan rõdukasti väikse maitsetaimede peenra. Mõned ürdid, võib-olla ka need väiksed tomatid ja tegelikult lilled oleksid samuti ilusad. Mõned suvelilled, roosad, sinised, valged - nagu mul ühel aastal olid. Mesilased käisid neid tolmendamas ja need ilusad värvid tõid rõõmu. Lisaks võiks ühe kasti veel panna mõnele aknalauale, võib-olla magamistuppa? Kus oleksid ka lilled. Toast neid näeksin, aga ruumi nad ei võtaks. Väljast ka ilus vaadata. Jah, selle võiks küll ära teha. Mai viimased kümme päeva läheb ürdiaia ja lilletaimede istutamiseks. Veel oleks vaja olemasolevad ümber istutada. Noh, muld on nüüd olemas... 

Tänane algas väga rahutult. Antidepressant ajab pöördesse, esimesed päevad... Ei saa kodus olla ega ka väljas. Kõik ajab närvi. Siis jälle täielik zombistumine, kus keha vajub raskeks, raskeks. Rahustid aitavad. Rahuneda. 

On asju, millest ma ei tahaks kõva häälega rääkida, kuid mis teevad muret. 

Üks idee on peas. Mustanahaline abiline Kesk-Eesti talus. Teeb seal abitöid. Võiks sattuda armukeerisesse. Kohtub kellegagi. Kellele hakkab meeldima. Kuid tüdrukul on juba väljavalitu olemas. Kellega neil on ühine korter lähedalasuvas alevis. Valge Hummeriga venna saaks sisse tuua. Rassismi. Hoiakud ühiskonnas. 

Ka see vend: ma ei ütle ju, et too mulle süüa neeger. ma ütlen, et sa oled väga hea sõber neeger.

meenus see Fassbinderi film kus Maroko tüüp tuleb saksa vanaprouaga kokku elama. Ja kuidas ühiskond sellesse suhtub. Proua armub endast 20a nooremasse mehesse. Pole ju võimatu. 

Sain mulla ja tulin tagasi tuppa, varjulisse tuppa, peitu selle rohelise põrgu eest, nagu Turovski ütleks. 

Juuni alguses tuleb M sünna. Saan selle siduda mõnusa rattatripiga. Jõuda kohale väsinu ja rahulikuna. Käia saunas ja magada hästi. Järgmisel päeval asuda jälle teele. 

Mis veel? Mõned lehed, you know. Some pages, tead küll. Lõpp paistab, nagu näha. Teadagi. Ega see pole niisama. Huvitav vanakooli väljend. 

Podcasti mul pole. Teen siis blogi... Miks ka mitte. Käeharjutuseks? Avaldamise harjutamiseks. Aga kellelegi ei ütle? Mul oli isegi mingi nimi ju mõttes. Serotoniin oleks hea. X lihtsalt? XXI - liiga keeruline. kaart.blogspot.com. Okei, see võiks toimida. mets.blogspot.com. Metsamees. müts. 

Miks mets? Sest seal on kõike. Leiab kõike. Ja olud koguaeg muutuvad. Tahtsin jätta endale vabaduse. Panna kirja kõik seosed. Ja mitteseosed. Kas ütlen kellelegi? Ei. Salablogi. Kui saadakse teada, siis saadakse. Jagan pigem võõrastele. Kumb sa oled, lameda maa või palliteooria uskuja? Kas tutvumislause? Aitäh tänase eest, tasus teha, hakkas veidi parem.