Kiire või aeglane surm?
See võiks olla üks tutvumismängu küsimustest sünnipäeval.
Jah, tundub, et see Houellebecqi lugemine antidepressantide esimestel nädalatel ei mõju just hästi. Vaevalt, et ka helgem kraam aitaks, sest kui olla masenduses, siis on see masendus kõikjal. AD-de omapära on see, et alguses, enne, kui need positiivselt mõjuma hakkavad, viivad nad veel hullemasse auku, kus puudub rõõm, väljapääs ning igasugune tasakaal. Huvitav juhus (või sünkroonsus?), et loen parasjagu "Serotoniini". Teine kokkusattumus oli kirjutamisharjutus, mida tegin mõned päevad tagasi. Kirjeldasin stseeni, kuidas mees kasutab snaiperpüssi, et kodust eemal nõlvalt jälgida, mida ta naine arvutis teeb, kellega suhtleb. Järgmisel päeval jõudsin "Serotoniinis" kohani, kus peategelane jälgib läbi snaipri sihiku oma eksnaise tegemisi. Jah, sünge raamat, kus lootust ei anta just palju. Sisuliselt variatsioonid lootusetuse teemadel. Olles Houellebecqi omajagu lugenud, vist peaaegu kõike, siis nüüd hakkab minu jaoks sealt läbi kumama mingi helgus. Ta näitab, kuidas elada ei saa, pole võimalik. Tegelaste valikud viivad nad ummikseisu või vaikse hääbumiseni ja kui keegi, kes seda loeb, tunneb vastumeelsust, siis võib-olla on see äratundmisest ja jälestusest oma elu ja iseenda vastu? Ja võib-olla on võimalik ka midagi muuta. Ta romaanide tegelased on kaugenenud oma vanematest ja kinni minevikusuhetes, mis on paljude jaoks reaalsus, kuid sama reaalne on ka alustada midagi uut, midagi ehk õppida? Houellebecq sellesse ei usu, ta ütleb: "inimesed klopsivad oma õnnetuse mehhanismi ise kokku, nad keeravad selle üles ja mehhanism muudkui töötab ja töötab vääramatult, vahel korraks kinni kiiludes, vahel aeglustudes, kui asjasse sekkub haigus, kuid see töötab kuni lõpuni, kuni viimase sekundini."
Ta romaan on nagu laskumine udusele hämarale maastikule, kust hakkab ilmuma pilte, mida ma nii väga näha ei tahaks. Ometi on ta suurepärane kirjanik ja teda on minu puhul võimatu käest panna. Vahel vaevaliselt, teinekord kergemalt järgin ma teda lehekülg-leheküljelt, kuigi tean, et midagi rõõmustavat sealt ei tule. Parimal juhul leppimist ja peategelase kerget tänuohet, et varsti on ta surnud ja kõik ununeb. Selles on midagi lovecraftilikku ja huysmanslikku. Gootilikku, sünget. Selles on varjud.
Mind kergelt isegi vapustas, kui Jelena Skulskaja ütles, et inimene peabki olema depressioonis, kuidas siis muidu. Elu on raske ja kannatusi täis. Pole võimalik teisiti. Kõik muu on pettekujutelm, mis saab tekkida vaid elukogemuse puudumisest. Kesiganes vaatab natuke sügavamale, näeb neid kannatusi. Podcastis, kus ta depressiooni mainis, oli juttu "Kolõma juttudest", sellega seoses keegi kunagi ütles: kui sa ei pea tapma, kellegi naisi ja lapsi; ja sinu naisi ega lapsi ei tapeta, siis ole tänulik, sa elad heal ajal. Nii on, pole raske olla tänulik oma peas, ometi pole see tunne kättesaadav, mõtlen just praegu, AD-de esimesel nädalal, kus ükski nö hea tunne - seda lihtsalt pole võimalik tunda.
Eile õhtul, kui olin taarat ära viimas ja pakiautomaadi juurde minemas, helistas M ja kutsus väiksele tsillile. Paar õlle päikse käes, mõnus. Sain aru, et pean rohkem väljas käima. Olen liiga isolatsiooni ennast tõmmanud, teen küll pikki rattatiire, aga inimlikku suhtlust peaaegu null. Pärast käisime veel pargi servas kohvikus, kus mitmekümne lauaga suures baaris-restoranis-kohvikus, oli peale meie ainult paar külastajat. Võtsime koha akna all, raskest menüüst, mis valikult meenutas aasiamenüüd, kus oli kümneid ja kümneid roogi, tellisin friikartulid viineritega ehk lasteprae. Akna taga paistsid männiladvad, tuul oli vaibunud. Teiselpool hoonet oli väike depoo, kust aeg-ajal sõitis välja mõni troll. Saabunud oli õhtu ja liiklus hääbunud, aeg-ajalt mõni auto, see väikelinlik Tallinn, nagu ta oli ka viiruse ajal, on mulle meeldima hakanud. Võib-olla peaks hakkama ööinimeseks, liikuma siis, kui puudub päevale omane närvilisus, mõtlesin, kui olin võtnud pool tabletti unerohtu ja väsinud kehal voodisse lasin vajuda.
See võiks olla üks tutvumismängu küsimustest sünnipäeval.
Jah, tundub, et see Houellebecqi lugemine antidepressantide esimestel nädalatel ei mõju just hästi. Vaevalt, et ka helgem kraam aitaks, sest kui olla masenduses, siis on see masendus kõikjal. AD-de omapära on see, et alguses, enne, kui need positiivselt mõjuma hakkavad, viivad nad veel hullemasse auku, kus puudub rõõm, väljapääs ning igasugune tasakaal. Huvitav juhus (või sünkroonsus?), et loen parasjagu "Serotoniini". Teine kokkusattumus oli kirjutamisharjutus, mida tegin mõned päevad tagasi. Kirjeldasin stseeni, kuidas mees kasutab snaiperpüssi, et kodust eemal nõlvalt jälgida, mida ta naine arvutis teeb, kellega suhtleb. Järgmisel päeval jõudsin "Serotoniinis" kohani, kus peategelane jälgib läbi snaipri sihiku oma eksnaise tegemisi. Jah, sünge raamat, kus lootust ei anta just palju. Sisuliselt variatsioonid lootusetuse teemadel. Olles Houellebecqi omajagu lugenud, vist peaaegu kõike, siis nüüd hakkab minu jaoks sealt läbi kumama mingi helgus. Ta näitab, kuidas elada ei saa, pole võimalik. Tegelaste valikud viivad nad ummikseisu või vaikse hääbumiseni ja kui keegi, kes seda loeb, tunneb vastumeelsust, siis võib-olla on see äratundmisest ja jälestusest oma elu ja iseenda vastu? Ja võib-olla on võimalik ka midagi muuta. Ta romaanide tegelased on kaugenenud oma vanematest ja kinni minevikusuhetes, mis on paljude jaoks reaalsus, kuid sama reaalne on ka alustada midagi uut, midagi ehk õppida? Houellebecq sellesse ei usu, ta ütleb: "inimesed klopsivad oma õnnetuse mehhanismi ise kokku, nad keeravad selle üles ja mehhanism muudkui töötab ja töötab vääramatult, vahel korraks kinni kiiludes, vahel aeglustudes, kui asjasse sekkub haigus, kuid see töötab kuni lõpuni, kuni viimase sekundini."
Ta romaan on nagu laskumine udusele hämarale maastikule, kust hakkab ilmuma pilte, mida ma nii väga näha ei tahaks. Ometi on ta suurepärane kirjanik ja teda on minu puhul võimatu käest panna. Vahel vaevaliselt, teinekord kergemalt järgin ma teda lehekülg-leheküljelt, kuigi tean, et midagi rõõmustavat sealt ei tule. Parimal juhul leppimist ja peategelase kerget tänuohet, et varsti on ta surnud ja kõik ununeb. Selles on midagi lovecraftilikku ja huysmanslikku. Gootilikku, sünget. Selles on varjud.
Mind kergelt isegi vapustas, kui Jelena Skulskaja ütles, et inimene peabki olema depressioonis, kuidas siis muidu. Elu on raske ja kannatusi täis. Pole võimalik teisiti. Kõik muu on pettekujutelm, mis saab tekkida vaid elukogemuse puudumisest. Kesiganes vaatab natuke sügavamale, näeb neid kannatusi. Podcastis, kus ta depressiooni mainis, oli juttu "Kolõma juttudest", sellega seoses keegi kunagi ütles: kui sa ei pea tapma, kellegi naisi ja lapsi; ja sinu naisi ega lapsi ei tapeta, siis ole tänulik, sa elad heal ajal. Nii on, pole raske olla tänulik oma peas, ometi pole see tunne kättesaadav, mõtlen just praegu, AD-de esimesel nädalal, kus ükski nö hea tunne - seda lihtsalt pole võimalik tunda.
Eile õhtul, kui olin taarat ära viimas ja pakiautomaadi juurde minemas, helistas M ja kutsus väiksele tsillile. Paar õlle päikse käes, mõnus. Sain aru, et pean rohkem väljas käima. Olen liiga isolatsiooni ennast tõmmanud, teen küll pikki rattatiire, aga inimlikku suhtlust peaaegu null. Pärast käisime veel pargi servas kohvikus, kus mitmekümne lauaga suures baaris-restoranis-kohvikus, oli peale meie ainult paar külastajat. Võtsime koha akna all, raskest menüüst, mis valikult meenutas aasiamenüüd, kus oli kümneid ja kümneid roogi, tellisin friikartulid viineritega ehk lasteprae. Akna taga paistsid männiladvad, tuul oli vaibunud. Teiselpool hoonet oli väike depoo, kust aeg-ajal sõitis välja mõni troll. Saabunud oli õhtu ja liiklus hääbunud, aeg-ajalt mõni auto, see väikelinlik Tallinn, nagu ta oli ka viiruse ajal, on mulle meeldima hakanud. Võib-olla peaks hakkama ööinimeseks, liikuma siis, kui puudub päevale omane närvilisus, mõtlesin, kui olin võtnud pool tabletti unerohtu ja väsinud kehal voodisse lasin vajuda.