Laman. Raske teha ühte asja korraga. Suvise ilmaga tahaks olla korraga igalpool ja samas mitte kuhugi ennast ära lubada, kinni panna. Magasin üle pika aja kümme tundi. Üks viimaseid mõtteid eile öösel magama jäädes oli mõtisklus viinast, nimelt on see alkoholimaailma spiid. Teeb erksaks ja lööb elu sisse, vähemalt alguses ja tundub, et toob vahel ka hea une.
Ärritab, kui plaanidesse tuleb muudatus sisse, aga teinekord on lõpuks ikkagi huvitav. Raske on rutiini muuta, aga kui see olude sunnil juhtub, siis pole tegelikult ka häda midagi. Millest ma jahun?
Tahtsin eile rattaga sõitma minna, käia vanaema juurest läbi, siis vanemate juurest saunast. Vanaema juures tuli jutuks ta jalg, millele on raske astuda ja mis ka öösiti valu teeb. Helistasin perearsti nõuandeliinile, kus soovitati EMO-sse pöörduda ja põhjus välja selgitada, on see siis veeni- või liigesepõletik. Vanaema ütles, et ta peab tingimata enne pesemas käima ja ei lasknud selles osas vastu vaielda.

Kui ta valmis oli saanud, jalas beežid põlvikud, villane seelik, kollane kampsun ja kerge pintsak, võttis ta oma kepi ja alustasime teekonda kolmest trepiastmest alla. Ma ei olnud teda kepiga varem näinud, puust kepp, kuhu oli põletatud peale mustreid, oli tädipoeg Siguldast toonud. Kui vanaisa proovis aidata vanaemal astuda, siis vanaema, kange setu, kamandas: tule sina eest ära! Ja läks läbi valu trepist alla. Aitasin ta Volvo maasturisse ja sõitsime Regionaalhaiglasse. Kokku olime seal kuus tundi, enamjaolt oodates. Minul polnud midagi viga, aga uni tuli peale ja tüütu oli oodata kuni jälle saab järgmise arsti juurde või uuringut tegema minna. Tundsin üle pika aja, kuidas ma olen  kellelegi kasulik. Vanaemal oli kindlasti hea meel, et läksime ta jalga uurima ja et sain talle toeks olla. Minul oli hea tunne olla otseselt vajalik, toetada. Mu elu on viimasel ajal läinud nii igavaks, et EMO-s passida ja inimesi vahtida oli huvitavam.

Jalkasärgis poiss, kes oli käeluu murdnud, saatjateks ema ja isa. Isa, sirgeselgne pikk mees torises kabinetist välja tulles: kuradi käpardid, mul oli ju sama lugu!
Ratastoolis veeretati kohale naine, kellel oli pea sidemes ja üle näo jooksis veel vertikaalne side, ma ei kujuta ette, mis tal juhtus, kuid ta meenutas natuke ristitüütlit, silmad vaevu paistmas marlikihtide alt. Viiekümnendates teksatagis mees talutas hädiselt liikuvat ema, kes ei saanud vist millestki aru. Kõige värvikam karakter oli punase näoga kogukas joodik, kellel oli samuti pea sidemes, pomisedes omaette roppusi ja rahulolematust, et peab ootama. Üha rohkem niheledes tõusis ta ühel hetkel püsti ja marssis tagasi registratuuri poole. Varsti tormas üle koridori turvamees, pika sammuga, kõht gravitatsiooni mõjul üles-alla vappumas. Karantiin on läbi, inimesed teevad jälle rohkemat, kui väikseid jalutuskäike ja seda on näha. Inimtegevuse üks tagajärgedest on enesevigastamine. Elu on võitlus, mis ei kulge ohvriteta.

Kui arst vanaemal sukad palus ära võtta, siis nägin lähedalt ta tursunud jalgu. Need olid nagu pakud, millel oli veenilaiendite kogumid. Labajalaks üle minnes muutus jalg lillakaks. Varbaküüned olid muidugi kollased ja kõvad, kuid varbad see-eest väga sarnased noore inimese varvastele, nagu minulgi need on, need justkui ei vananegi eriti, jäävad läbi elu samasugusteks, kui sõrmed see-eest olid tal pundunud nagu grillvorstid, mis ähvardavad kohe lõhki praksatada.
Vaatasin, kuidas noor naisarst sinises kummikindas käega ta jalga katsus ja minus tekkis heldimus ja austus arstitöö vastu. Ma tean, et mu kujutluspilt sellest heroilisusest on kindlasti liialdatult ebaterve ja romantiline, aga siiski, olla otseselt inimkonna teenistuses, vaadata, et haiged saaksid ravi või kui polegi midagi viga, siis nad terveks tunnistada, ära kuulata, kirjutada rohtusid, mis kasvõi valu vaigistavad. Aura on nii kahtlane sõna, mida kasutada, aga las ta siis olla, arstidel ja õdedel on tihti väga hea energia, resonants, mis on kuidagi positiivne ja vapper. Nägin kokku vähemalt kümmet töötajad, kas siis registratuuris, arstikabinetis või uuringute läbiviijaid ning kordagi ei pidanud tunnistama seda nõukogudeaegset ülbet mentaliteeti, kus meditsiinitöötaja käratab või pahandab patsiendiga, mis muidu on ju nii tavaline. Ainult need ooteajad, need on tõesti pikad.
Lõpuks selgus, et vanaemal oli liigesepõletik, mis polnud kõige hullem kõikidest variantidest. Nagu ultraheli välja selgitas, siis veri käis ilusti läbi soonte. Valveapteeki sõites jutustas ta pikemalt oma elust, üldiselt vanainimesed heietavad mingitel olmeteemadel, mida nad telekast nägid jne, aga seekord oli vanaema jutt paeluvam. Enamik ta sugulasi suri üsna noorelt, aga kui ta nägi, et ta vanemad surid alles seitsmekümnenda eluaasta paiku, siis tärkas temas lootus - ka tema võib nii vanaks elada, seitsmekümneseks! Kui ta seitsekümmend sai, siis avastas, et ta on täies elujõus. Peale pimesoole ja sapikivide eemaldamist tal rohkem mingeid suuri haigusi polegi olnud.
Inimese organismis on kaks mittevajalikku komponenti - pimesool ja sapikivid -, rääkis arst, kes viimaseid eemaldas, ja sina oled nendest mõlemast nüüd vaba. Pensionile sai vanaema juba 55-aastaselt. Ta oleks võinud ka edasi töötada, aga neil valmis maja ja ta eelistas täiskohaga aiatööle pühenduda.

60ndatel, kui nad otsisid elukohta, siis oli variandina laual Sauel krunt osta, Tallinnas polnud saada, eriti arvestades, et neil polnud raha. Nad vanaisaga aga jäid pidama uudisel, millest lehes kirjutati: rajatakse esimesed koperatiivkorterid ehk siis mitte enam riigimajad nagu senini olid. Neljatoaline korter, milles ma ka praegu olen ja neid ridu kirja panen ongi kõnealune. Selle sai osta sisuliselt eluasemelaenuga, kuid summa ei olnud suur nagu tänapäeval ja nö järelmaksuga korteri müüs ikkagi riik, mitte halastamatu pank. See tähendas, et kui tegid oma tööd hästi ja mingil põhjusel ei saanud igakuist makset teha, siis tehti uus maksegraafik. Varsti oli korter makstud.

Nii et kuigi väliselt tunduvad mustamäe paneelmajad väga sarnased, siis nendel on suures pildis kaks erinevat lugu - ühtedesse saadeti inimesed, töölised, elama, nii nagu ehitati neile tehased, kus töötada, ehitati ka kortermajad. Teistesse osteti elamised ja see, kuidas inimesed hoiavad saadud asja või oma tööga teenitud raha eest ostetud asja, on märkimisväärselt erinev. Nüüd, kuuskümmend aastat hiljem on endiselt erinevus märgata. Kuigi omanikud on paljuski ka loomulikult vahetunud on minu majas tugev ühistu ja renoveerimistöödeks vajalikud enamuse allkirjad jms saadakse ilma suuremate valudeta kokku. On mitmeid hakkajaid elanikke, kes panustavad vaba aega selleks, et midagi paremaks teha. Seejuures on palju ühistuid, kes ei saa isegi koosolekut kokku kutsutud, põrandaplaadid trepikojas on lahti, hoolimatus ja räpakus torkab kohe silma.

Märkan, et suve saabudes on lihtsam eluga rahul olla. Mulle meeldib, et on kevad ja et ma pole armunud. Nii võib isegi elu nautima hakata. Täna on esimene päev, kus aknad on lahti ja pole põhjust neid sulgeda, meeldiv, pisut jahe, kuid siiski soe õhk uhkab lainetena tuppa, taevas pole ühtegi pilve ja linnud vidistavad lakkamatult. Säutsumisse seguneb paari kvartali kauguselt mööda kihutav kiirabisireen, justkui meeldetuletus, et jubedam on alles ees ja praegu pole midagi, mille üle kurta.