Jõudsime eile saarele, mina ja J, kes pidi algselt vaid Riisipereni kaasa sõitma ja seejärel Tallinnasse naasma. Esimesest rongist jäime maha. Taksojuht küll kihutas, et Nõmme ning seejärel Hiiu jaama jõuda, kuid Hiiule jõudes nägime rongi oranži metallkere kohalt võtmas. Panin koti maha, et selga puhata ja kinnitusi timmida. Minu kott oli täis matkavarustust, J. väikses Vansi seljakotis loksus Saku Originaali kuuspakk, mille purke ta januselt tühjendas. Järgmise rongini oli kaks tundi aega, mida otsustasime sisustada mööda raudteeserva edasi liikumisega. Ilm oli suviselt soe.
Rong viis meid Turbasse, silmatorkamatusse väikelinna, läbi mille vantsides jõudsime Haapsalu maantee äärde, kust meid võttis peale Tallinna poolt tulnud buss. Bussi vahekäigus klapptoolil istus üks 30ndates tõsise, kuid poisiliku näoga mees, kes kandis lühikeste varrukatega triiksärki ja muudkui pomises midagi ümberkaudsetele reisijatele. Ühel hetkel ta tõusis, tuli meie juurde ja küsis ega J. Maurit ei tunne. J. olevat väga tuttava näoga ja tal oleks Mauri numbrit vaja, ta viibutas oma Nokia nuputelefoni. Ütlesin, et J. vanaisa oli sakslane. "Mis vahet seal on, kas sakslane või juut," küsis mees vastu. Ta tuikus oma kohale tagasi ja helistas kellelegi, keda teavitas bussis sõitvatest sakslastest. Hiljem arutles ta, et midagi ei klapi, sest sakslased ei sõida bussiga.
Haapsalu bussijaamast istusime väikebussi, mis tõi meid sadamasse ja sealt saime praamiga üle haruldaselt tuulevaikse mere saarele. Peale seda, kui kümmekond autot praamilt maha ja minema olid sõitnud, jäid vaid loodushääled ja kitsas sirge maantee, mis viis otse saare südame poole. Peale paaritunnist ragistamist läbi metsa jõudsime kaunisse roostikuga ümbritsetud randa. Enne veel, tee peal, tundsin, kuidas ma olen tüdinud, veidi purjus ja hakkasin J. torkima. Üritasin teda teelt välja kadakatesse suruda. Ma ei tea, mis ta tegi, pani vist jala mulle taha ja lükkas, igatahes olin hetkega külili maas, üle kümne kilone kott ikka seljas. Jäin liikumatult lebama. J. tahtis edasi minna, aga tuli siis uurima, kas kukkusin käe peale. Ta nägi, et mul jäi käsi alla. Tõstsin käe, et ta mind püsti aitaks, kui ta oli seda teinud, siis tirisin ta täie jõuga tasakaalust välja ja surusin maha. Ta kinnihoidmine oli raskem, kui ma arvasin. Nagu putukas suutis ta end minu alt välja rabeleda, olime kõrvuti maas, märkasin, et mul on on jõudu ja pealehakkamist, üritasin teda kinni hoida ja oma keharaskusega jälle ta peale saada. Ühel hetkel oli toss väljas. Jätsin ta rahule ja tema minu. Natuke selline tunne nagu peale seksi, üleliigne emotsioon sai välja elatud. Midagi, mis enne häiris, oli nüüd kadunud. Kõndisime edasi.
Otsisime metsa alt lõkkematerjali, päike loojus. Varsti tuli uni, mis kestis üle üheksa tunni.
Ärgates oli tuul tõusnud, telgi seinad laperdasid närviliselt tuules. J. avastas, et tal on aeg praamile liikuda. Saatsin ta ära, ostsin sadamaputkast liitrise veepudeli (2.50), teise pudeli täitsin sadamahoone kraanikausis ning jalutasin seejärel tagasi oma pelgupaika. Vahepeal oli tuul veelgi tõusnud. Vaatasin prognoosi, mis lubas pärastlõunaks tuule kiiruseks 17 meetrit sekundis. Leidsin lähedalt rahuliku nurgakese, mere ääres, aga kadakateseina taga varjus. Nüüd olen terve päeva siin telgis maganud. Vahepeal sadas natuke vihma, siis kuumutas päike ning nüüd kohiseb tuul. Kui ma oma tuulevarjust välja astun, siis tahab tuul ümber lükata. Jõudsin korra juba tüdimust hakata tundma. See käib kohanemise juurde, sest esmapilgul siin polegi midagi huvitavat. Tuul, lapike merd, kadakad ja veelinnud. Mustamäelt saarele, see võtab aega, et siia päriselt kohale jõuda. Annan siis endale seda aega, sest üle pika aja mulle meeldib, mida ma näen. See metsik loodus, seda olen igatsenud. Kui eile oli selline sääseparv ümber, et ei näinud hästi läbi, siis tänase tuulega on vaid mõni üksik vapper isend telgi seinale kinnitunud. Leidsin telgist kaks puuki ja põletasin pintsettide vahel ära.
Ma olen saare lõunaküljel, kust puhub täna ka tuul, arvatavasti saare teises otsas on vaiksem? Lähen jalutama, homme Hullosse poodi ja siis edasi, ilmselt Saxbysse, üsna põhja küljel. Avastasin, et olen kaasa ostnud peamiselt vaid magusat. Eile õhtul, kui J. õlled otsa said ja ta entusiasm vaibumise märke näitas, ütles ta pahaselt, ometi natuke ka nunnult: vorstikesi polegi.
Rong viis meid Turbasse, silmatorkamatusse väikelinna, läbi mille vantsides jõudsime Haapsalu maantee äärde, kust meid võttis peale Tallinna poolt tulnud buss. Bussi vahekäigus klapptoolil istus üks 30ndates tõsise, kuid poisiliku näoga mees, kes kandis lühikeste varrukatega triiksärki ja muudkui pomises midagi ümberkaudsetele reisijatele. Ühel hetkel ta tõusis, tuli meie juurde ja küsis ega J. Maurit ei tunne. J. olevat väga tuttava näoga ja tal oleks Mauri numbrit vaja, ta viibutas oma Nokia nuputelefoni. Ütlesin, et J. vanaisa oli sakslane. "Mis vahet seal on, kas sakslane või juut," küsis mees vastu. Ta tuikus oma kohale tagasi ja helistas kellelegi, keda teavitas bussis sõitvatest sakslastest. Hiljem arutles ta, et midagi ei klapi, sest sakslased ei sõida bussiga.
Haapsalu bussijaamast istusime väikebussi, mis tõi meid sadamasse ja sealt saime praamiga üle haruldaselt tuulevaikse mere saarele. Peale seda, kui kümmekond autot praamilt maha ja minema olid sõitnud, jäid vaid loodushääled ja kitsas sirge maantee, mis viis otse saare südame poole. Peale paaritunnist ragistamist läbi metsa jõudsime kaunisse roostikuga ümbritsetud randa. Enne veel, tee peal, tundsin, kuidas ma olen tüdinud, veidi purjus ja hakkasin J. torkima. Üritasin teda teelt välja kadakatesse suruda. Ma ei tea, mis ta tegi, pani vist jala mulle taha ja lükkas, igatahes olin hetkega külili maas, üle kümne kilone kott ikka seljas. Jäin liikumatult lebama. J. tahtis edasi minna, aga tuli siis uurima, kas kukkusin käe peale. Ta nägi, et mul jäi käsi alla. Tõstsin käe, et ta mind püsti aitaks, kui ta oli seda teinud, siis tirisin ta täie jõuga tasakaalust välja ja surusin maha. Ta kinnihoidmine oli raskem, kui ma arvasin. Nagu putukas suutis ta end minu alt välja rabeleda, olime kõrvuti maas, märkasin, et mul on on jõudu ja pealehakkamist, üritasin teda kinni hoida ja oma keharaskusega jälle ta peale saada. Ühel hetkel oli toss väljas. Jätsin ta rahule ja tema minu. Natuke selline tunne nagu peale seksi, üleliigne emotsioon sai välja elatud. Midagi, mis enne häiris, oli nüüd kadunud. Kõndisime edasi.
Otsisime metsa alt lõkkematerjali, päike loojus. Varsti tuli uni, mis kestis üle üheksa tunni.
Ärgates oli tuul tõusnud, telgi seinad laperdasid närviliselt tuules. J. avastas, et tal on aeg praamile liikuda. Saatsin ta ära, ostsin sadamaputkast liitrise veepudeli (2.50), teise pudeli täitsin sadamahoone kraanikausis ning jalutasin seejärel tagasi oma pelgupaika. Vahepeal oli tuul veelgi tõusnud. Vaatasin prognoosi, mis lubas pärastlõunaks tuule kiiruseks 17 meetrit sekundis. Leidsin lähedalt rahuliku nurgakese, mere ääres, aga kadakateseina taga varjus. Nüüd olen terve päeva siin telgis maganud. Vahepeal sadas natuke vihma, siis kuumutas päike ning nüüd kohiseb tuul. Kui ma oma tuulevarjust välja astun, siis tahab tuul ümber lükata. Jõudsin korra juba tüdimust hakata tundma. See käib kohanemise juurde, sest esmapilgul siin polegi midagi huvitavat. Tuul, lapike merd, kadakad ja veelinnud. Mustamäelt saarele, see võtab aega, et siia päriselt kohale jõuda. Annan siis endale seda aega, sest üle pika aja mulle meeldib, mida ma näen. See metsik loodus, seda olen igatsenud. Kui eile oli selline sääseparv ümber, et ei näinud hästi läbi, siis tänase tuulega on vaid mõni üksik vapper isend telgi seinale kinnitunud. Leidsin telgist kaks puuki ja põletasin pintsettide vahel ära.
Ma olen saare lõunaküljel, kust puhub täna ka tuul, arvatavasti saare teises otsas on vaiksem? Lähen jalutama, homme Hullosse poodi ja siis edasi, ilmselt Saxbysse, üsna põhja küljel. Avastasin, et olen kaasa ostnud peamiselt vaid magusat. Eile õhtul, kui J. õlled otsa said ja ta entusiasm vaibumise märke näitas, ütles ta pahaselt, ometi natuke ka nunnult: vorstikesi polegi.