Kerge valu rinnus. Tagasi Soomest. Kergelt haige, palavikuline. Võtsin pool unekat, soovin kustuda. Vares kraaksub, mõni auto vurab. Juunilõpu õhtu, täna tuli lõpuks vihm, käisin poes, meelega vihmaga. Tahan hakata detaile kirjeldama, kuid siis sekkub mu sisemine kriitik ja ütleb, et pole mõtet. Milleks väsitada detailidega, ebaolullisega sellest, kuidas taaraautomaat läks katki, kuidas ma karjala pirukate kallimale versioonile panin kaalul odavama hinna, kuidas roosas kleidis läbimäg blondiin paljajalu asfaldil kodu poole kõndis, kuidas ma uuesti taaraautomaadi juurde läksin ja kuidas see uuesti katki läks, kuidas ühest vahekäigust tuli vastu lühikestes teksades püss tüdruk, kuidas sellised asjad juhtuvad ainult suvel, kuidas ma ei ostnud pistaatsiapähkleid, sest need tundusid liiga kallid, kuidas ma laevast ostsin veini, sest see tundus odav, kuidas ma laevas pildistasin ühte vanaldast soome ärimeest, tegemas Megastari terrassil arvutis tööd ja pidamas telefonikõne, aeg-ajalt teise kõrva ette nimetiissõrme surumas, kuidas kõnniteel tuli vastu teine tüdruk, brünett mustas topis ja mustades lühikestes retuusides, paljajalu ja vaatas mulle silma, pidi olema venelane, sest ta vaatas silma, kuidas koduukse ees nägin kõrvalmaja ees naist autost välja tulemas ja paljajalu veelompides hüppamas ja keerutamas, samal ajal, kui ta mees külgboksi üritas parkida, kuidas ma tahan saada osa elust ja mitte millestki ilma jääda, kuidas ma kardan ilma jääda sellest, mis on ja sellest, mida pole. Kolm päeva pole juba rahusteid võtnud, polnudki nii raske, käed-jalad olid tööd täis. Teki all on palav, niiske õhk seisab. Ma armastan suve, kuigi ta on ka vahel rõve. Siis, kui ei tea mida teha, aga midagi nagu peaks tegema, sest muidu ta saab varsti läbi.