Kesköö hämaruses tegin silmad peale paaritunnist magamist taas lahti. Olin üleni higine, magama oli raske jääda. Veidi hiljem vaatasin kella vist kolme ajal, siis valutas kõht ja endiselt higi voolas. Võtsin valuvaigisti ja kuidagi jäin magama. Ärgates oli valu läinud. Ei teagi, millest see oli, kas eile sünnipäevalauas söödud singist või sellest 10päevasest joomisest. Igatahes väsimus oli suur ja uni mõjus hästi. Nüüd võiks veel mingeid vitamiine kuskilt peale saada, teen varsti astelpaju smuuti. Siis on vähemalt C-vitamiini varud täiendatud.
Homme on jaanilaupäev, mul on alati selle üritusega probleem. Ei taha väikse seltskonnaga minna kuhugi metsa. Minu ideaalne jaanilaupäev on kuskil metsas tantsides koos ilusate inimestega, kes ei ole ennast mällu joonud. Aga sel aastal vist ei toimu midagi sellist? Kindlasti toimub, aga väikeste kinniste seltskondade jaoks.
Ikka olen väsinud nagu vana narts. Ei mingit entusiasmi. Ma pole ilmselt esimene, kes seda avastab, aga joomine väsitab ikka räigelt. Eriti, kui seda kümme päeva järjest teha. Ilmselt võtab siis mõne päeva taastumiseks. Et jälle tahaks midagi teha. Vaikselt hakkab see soov jälle tulema. Viiks taara ära, loeks ehk mõne lehekülje. Või läheks randa? Midagi sellist. Nii habras on olla, et on hirm, äkki rannas hakkab palav ja paha, sulan ära. Kindel on igatahes see, et praegu pole mõtet edasi juua, varud on nullis, pole võimalik enam midagi edasi lükata. Algab taastumine. Mida teha juuliga? Matkata või tööle minna kuhugi? Valikuid on palju. Kui ma midagi ei tee, siis armun tüdrukutesse ja mul on liiga palju aega, et südant valutada. Ainus, mida on mõtet teha, mis mind alt ei vea, on looming. Selle blogi taga on mu sisetunne, mis ütleb: teed õiget asja. See kirjutamine siin on mu teraapia ja meditatsioon, võimalus sulle midagi öelda, olla olemas ilma tingimusteta, mu ainus tõeline armastus.
Jaanilaupäevaga on jah see lugu, et kui kuhugi kutsutakse, siis ütlen ära, tahtmata ennast kinni panna kuhugi aeda või lõkkeplatsile, samas ei ole ka mingit paremat varianti, nii jään tihtipeale linna tiksuma, millega kaasneb kurbus, nagu üksik vanamutt, kellele pole kedagi jäänud, istun oma korteris, aasta valgeimal ööl, mis võiks olla täis seksi, spontaansust, purjutamist, pöörasust. Sel ööl, kui kõigil on lubatud pidutseda, tekib mul vastureaktsioon, millegipärast ma ei saa teha nagu teised. Ja samas tahaksin, et oleks kuskil rannas või metsas suur pidu, kus oleks hästi palju lahedaid inimesi, kellega kallistada ja tantsida.
Sel aastal on natuke lihtsam, sest olen väsinud, ei viitsi väga kuhugi minna, kõhus keerab, juua ei taha, ei mingit põnevust. Seega võib-olla olekski mõistlik koju jääda? Puhata või siis sõita rongiga kuhugi teise linna ja tagasi, teha aega parajaks. Käia näiteks Vormsil. Sinna ja tagasi, magada kasvõi sadamas.
Viimasel ajal olen jälle unenägusid näinud, aga nad ei jää meelde kirgastena, vaid järgmisel päeval suvalisel hetkel tuleb meelde, mida ma nägin, seda pole varem olnud, ilmselt taas üks antidepressantide kaasnähe. Täna nägin S-i sõbrannat, kellest ta on rääkinud, kujutlen teda alati ilusa tüdrukuna, aga pole veel näinud. Unes oli ta aga suure kondiga, lühikeste juustega peaaegu poisilik, ilma igasuguse naiselikkuseta.
Joomaseiklused muutuvad mälus nagu mingiteks kaugete aegade mälestusteks, millekski peaaegu võimatuks. Vaatan oma korterit ja ei usu enam hästi, et siin pidutsesime. Ühtlasi on hea meel, et põrandad on üle käidud, tühjad pudelid kokku kogutud, nõud pestud. Peale allakäiku on aeg taas natuke tõusta.
Viimased read, siis on aeg hommikuseks smuutiks. Ja varsti peale seda ehk ka natuke trenni teha. Nii see hea tuju hakkab vast ka tulema. Jätkan, jätkan, pean liikuma, et mitte jääda mõtlema nendele tüdrukutele, kes mu pea segi ajavad. Liikumine on mu dna-s, kui liiga pikalt istuma jään, siis muutun rahutuks, jooksen kokku. Samas see võib ka vale olla, sest meditatsioonilaagrites, kui on juba kuus päeva istutud, tekib rahulikum olemine, kus pole seda vajadust enam koguaeg kuhugi minna. Nii et võib-olla ma olen lihtsalt rahutu, vabadusest kaugel, sest tunnen sundust liikuda.