Kodukohv üle mitme päeva, parim. On mingi zen-ütlus, mille kohaselt mindfulness on see, kui õpid nägema ebatavalist tavalises. Hingetõmbes, puulehes, kõiges selles, mis justkui on iga päev sama, kuid kui lähemalt vaadata, siis erakordne. See viib välja elustiilini - kui suudan rahulduda vähimaga, elada väikeste kuludega, lihtsalt, siis ei peaks niipalju tööd tegema. See on see, kuidas ma mõtlen, tegelikkus on midagi muud, eile käisin pakiautomaadis järel saja-eurostel tossudel. Aga mis seal ikka, see raha on kulutatud.

Õhtul lugesin natuke Vormsist ja nägin seda seejärel unes. Olin jälle Rumpo poolsaare alguses, vist koos J.-ga. Kõhklesin kas võtta ette see viiekilomeetrine poolsaare tiir, mul olid needsamad jalanõud, mis eelmine kord valusasti hõõrusid, kuid J. tahtis minna ja ma tahtsin, et ta seda ilu näeks.
Kella kolme ajal ärkasin üles, kuid õnnestus uuesti magama jääda. Üle pika aja ilmus L, mu kunagine armastus, ta pere oli purunenud, kuid mind ta enam ei tahtnud. Ta oli saanud jälle vabaks ja käis läbi oma vanade kuttidega, aga mind ei tahtnud. Võtsin seda isiklikult, mäletan, mõtlesin, et "ta ei taha mu riista". See oli raske solvang. Mida see uni minu jaoks tähendab? Hirm, et mulle kallid naised ei taha mind enam, hirm hülgamise ees, üksi jäämise ees. Kui mõelda, kust see veel pärit on, siis jõuame ilmselt aega, millest ma ei mäleta midagi, kuid mis pidi olema veel kaheksakümnendate lõpus, esimestel eluaastatel.

S. asus täna tundrasse teele. Muudkui sajab, tuba on pime, aga aknad lahti, soe, peaaegu nagu vihmane päev troopikas. Ta reisile minek pani ka mind mõtlema, kohe hüppas pähe Sloveenia, kuhu tahaksin matkama minna, uurisin, Viini saab vist lennata ja sealt pole pikk maa. Terve augusti teen ilmselt tööd ja hea ongi, saab talveks rasva koguda. Võib-olla septembris kuhugi reisida, lõuna poole, kus on veel soojad ööd.