Inimestele, kes mind tunnevad kõlab see nagu mitmesajas kordus, aga ma olen taas armunud, taas igatsen ühte tüdrukut, keda ma olen ühe korra näinud, mõned päevad tagasi. Ta on samast tähtkujust, sama introvertne ja üldse kuidagi sarnane. Mida rohkem ma deidi jooksul purju jäin seda kuidagi kehvemini hakkasin ennast tundma. Ta on minust kümme aastat noorem, aga tundus, et elus kaugemale jõudnud. Ta elab kesklinnas, ma mustamäel. Töötab IT ettevõttes, kus talle sobib, kus ta pole ainult arvudemaailmas, vaid kirjeldas oma tööd üsna loomingulisena. See pole ta unistuste töö, aga sobib talle. Ideaalis tahaks omaette nokitseda, lugeda ja kirjutada, aga sellega ei teeni midagi. Nii on ka mul, filmitöö on päris hea ja vaheldusrikas, aga kindlasti mitte see. Siiski võimalus olla kuidagi osa sellest ühiskonnast. Ühesõnaga, ta oli ilus, atraktiivne, tundus ka hea klapp ja korraga hakkasin ennast tundma sitemana. Järsku viitas see, kuidas mina teda nägin ja ennast nägin minu enesekindluse probleemile. Justkui ta oleks liiga hea minu jaoks. Tema optimism, rahu ja enesekindlus viisid tegid mind kohmetuks. Kasvava joobeastmega koos muutusin vaiksemaks ja kindlasti mitte huvitavamaks, rääkimata šarmantsusest. Lõpuks mängisime pinksi, mina tema vastu mitte kordagi, aga neljakesi paarismängu, kuidagi läks võistlemiseks nagu ikka J.-ga. Vihkan võistlemist, sest vihkan kaotamist, eriti sportlikel üritustel. Kohe, kui ta läks, tundsin, et läks igavamaks. Ta tõi mingi elu endaga, ma vihkan olla selles positsioonis. Igatseda kedagi peale esimest deiti, kuidas see võimalik on? Kas ma endaga olemist üldse ei naudi? Praegu vist mitte, see on selle joomise pahupool. Olles oma tripis, mediteerides, tehes joogat ja käies jooksmas olen kuidagi paremas kohas endaga. Pohmellid ja atraktiivsed naised tuletavad mulle meelde, kuidas ma pole kuhugi oma eluga jõudnud. Mitte, et kuhugi olekski jõuda, aga siiski, see läbikukkunud tunne. Teadmine, et ma ei ela oma unistust. Seda iseloomustavad need jõuetud lebamised diivanil, kus ei maga ega ole ärkvel, mida ma ei naudi. Ikka on kuskil see teadmine, et enne, kui ma pole ennast üles töötanud, enne pole ma midagi väärt. Ma tean, et selliseid armumisi on ka varem olnud, aga tõesti, I. tundub igatpidi sobiv. Kui A.-st olin sisse võetud, see polnudki nii ammu, alles talvel, siis tundsin armumist ja vajadust olla lähedal, aga mõistusega teadsin, et tegu oleks esimese järgu katastroofiga. Meil polnud midagi rääkida ega ühiseid huve. Siiski, I. valis mind Tinderis välja, oli nõus kohtuma, juba see on suur asi. Kui ma talle kuidagigi silma jäin, siis see saab jätkuda. Kui ta ei vasta, siis olen mul ma ise, nagu ikka. Kuidas armumine ikka nii jalad alt lööb? Justkui oleks ilma temata elu välistatud. Õnneks ma olen piisavalt vana teadmaks, kuidas kõik möödub. Ükski tunne pole püsiv. Temas oli midagi elitaarset, mis ei sobi mu lihttööliste peretaustaga. Ma ei küsinud, millega ta vanemad tegelevad, aga oli selge, et nad on härra ja proua, mitte bussijuht ja lillemüüja. Pigem millegi omanikud, isa võib-olla spetsialist või firmaomanik ja ema võiks olla lilleäride omanik, aga pigem raamatupidamisfirma juhataja vms. Ta rääkis, kuidas ta ema sekkub ta kavaleride valikusse. Vaatamata kõigele olid tal lihtsad riided. Ilmselt kvaliteetsed ja mugavad, aga ta ei väljendanud ennast selle kaudu või siis väljendaski lihtsust, mitte show offi. Sinine särk, kollane jope, teksad, tennised. Alguses olid tal ees päikseprillid, suured ja violetsed, kui ta need eest võttis, päikse loojudes, Telliskivi kohviku terrassil, siis olin jahmunud ta väikestest pruunidest silmadest, need olid ilusamad, kui oleksin osanud ette kujutada. Ta on kindlasti tark tüdruk, kellel pole olnud probleeme koolis õppeedukusega, tõenäoliselt ka natuke (kui mitte palju) ninatark. Ta mõtleb kaasa, analüüsib ja peab ennast ilmselt päris targaks, intelligentseks inimeseks.

Eile ta sõitis Albaaniasse puhkama, üksi, kui ma õigesti mäletan. Soovisin talle head reisi ja ta saatis lennukist sinise näomaskiga selfie. Ma ei taha talle iga päev kirjutada, et mitte olla liiga huvitatud, liiga needy. Ma tahaks näha, et ta mulle ise midagi kirjutaks. Siiani olen mina alustanud ja tema vastanud. Kas ta võiks ka ise huvi üles näidata või olen mina ainus, kes peab alustama? Saada mulle midagi näitamaks, et sa mõtled minust.

Vihmane päev. Järjekordne õudusunesid täis öö. Paar tundi tööasju ja juba tuligi keskpäeval väsimus. Magasin tunni, seejärel, tundes ennast endiselt nõrgana läksin jooksma. Teadsin, et liigutamine aitab. Aitas, tunne läks paremaks, kõht tühjaks. Peale jooksmist sõin ja uni sai mind taas kätte. Ma ei mäleta, et ma oleks varem nii unine olnud, võib-olla tuleb see ad ja alkoholi koosmõjust?

Peale Petersoni intervjuu vaatamist, otsustasin bensodiasepiinid ära jätta, kuigi on tekkinud harjumus neid pea igapäevaselt võtta. Täna on teine päev. Midagi siiski väga tahaks, alkoholi, ravimeid, neid koos. Kui ei mõtleks ja hoiaks ennast tagasi, siis võtaks nii rahusteid kui ka unerohte mõõdutundetult. Ma kujutan ette, kui lihtne on masendushoo ajal, öö hakul, kus enam elada ei jõua, võtta unetablettide üledoos, vajuda pehmesse unne ja jätta õud teistele, kes su leiavad.