Istun autos ja ootan soome operaatorit, kellega meil seisab ees tunnine sõit paldiskisse. Introvertidele omaselt ei räägi me ilmselt suurt midagi. On vaid kerge ebamugavustunne, mida tunnistada.

Üleeilne uljas jooma lõppes ootamatult lädrana, kippusin rattal tasakaalu kaotama. Mäletan, et häälitsesin Sveta ees arusaamatult, tehes vist mingi linnu hüsteerilisi huikeid. Kuidagi ma keset ööd ikkagi koju sain, mäletan hetke kuskilt mustamäe tee keskelt, möödusin rulluisutajast, kes kihutas üsna minu kiirusel vaheldumisi kõnni- ja autoteel. Möödudes vaatasin tagasi ja lehvitasin talle, kaotasin korraks tasakaalu, aga pääsesin napilt kokkupõrkest bussiootepaviljoniga. 

See selleks. Hullem oli alles ees. Nimelt pohmell, mis päeva edenedes ei taandunud, vaid läks hullemaks. Pidin roolis olema, Tapale sõit oli tõeline piin nagu ka tagasitulek. Kartsin, et pilt läheb eest ja peas jooksid kujutluspildid, mis peale minu ärakukkumist auto trajektoori ja salongis viibijate meeleoluga juhtub. Kilomeetreid lugedes sain siiski tagasi Tallinnasse ja kuidagi tööpäeva üle elatud. Und ei tahtnud aga sellegipoolest kuidagi tulla, pidin poolteist unetabletti võtma ja taas olema õudusunenägude tunnistajaks. 

Nüüd, ülejärgmisel päeval on lõpuks parem, kuid kõhus on ikka nagu midagi paigast ära. Peale poolteist kuud joomist on see kehalt esimene märk, et võiks ehk rahulikumalt võtta. Davai, ongi aeg jälle saarele sõita. Töö päästab ka ja tantsimine. Täna õhtul peale tööd bachata workshopid ja pidu. 

G. kolis sisse, kuid meie vahel on kohmetus, mille kaotaks seks, kuid mida omakorda takistab kohmetus. Eks siis vaatab, kuidas sellega läheb. Üritan mitte midagi eeldada ja oodata.