Käisin S.-l külas, igavavõitu meeste õhtu, viina ka väga ei tahtnud. S. kurtis sita ilma üle ja et ma lödistan kokteili tehes liialt, ise oli osavõtmatu. Mina tõin joogid, murelid ja jää, mingit raha ta muidugi ei pakkunud. Ilmselt oli veel pahane, et talle prügi jäi välja viia. Polnud M.-i ja K.-d ammu näinud, kuigi jutustamine, siis olid need keskmisest huvitavamad teemad. Sain Handke "Soovideta õnnetu", jõin umbes 200ml viina, väga seif. Täna pole mingit erilist pohmelli, lihtsalt kerge surin peas, mis pole otseselt halb. Võrreldamatult parem tagajärg, kui drooge tehes.

Täna õnneks ei näinud õudusunesid, küll aga liiderlikke. Unes olin purjus ja tundus äge igasuguseid videosid teha. Olin joomas oma kunagise kursaõega. Järgmine päev neid videosid vaadates olid osad väga lahedad, üks algas vaatega toompeale, kuid pöördus siis teiselepoole, oli nagu seikluskaameraga filmitud, liikus linnast eemale, juba sõitsin mööda mäge üles, kust jooksis punase liivaga kruusatee. Osad videod olid järgmisel päeval piinlikud vaadata, nägin nagu täielik amööb välja, kõik olid normaalsed, aga kui kaader minuni jõudis, siis olin ilmselgelt üle käte, silmad käisid ringi, suu oli lahti ja häälitsesin arusaamatult.

Andres Maimik kirjutas kuskil, kuidas osad perioodid elus on madalseis, kus ei arva endast hästi ja ei taha midagi väga teha, millele järgneb tõus, ostad jälle uusi riideid, teed, tuiskad ringi. Mul on praegu vist see madalseis, kus ma ei hooli väga endast ega elust. Hea, et on tööd, ilma et ma sellele mingit erilist mõtet omastaksin. Ma nagu ei tahagi midagi väga paremaks muuta. Sisimas ikka tahan, uut korterit, unistuste tööd, head ja ilusat naist jne, aga käitun nagu oleksin alla andnud. Nagu ei huvitaks. On nagu on. Töö päästab mind praegu kindlasti, päästab enesehinnangu mutta vajumisest ja teiseks tantsimine. Täna on laupäev, aga ma lähen kohe tööle ja selle üle on hea meel. Saan midagi teha, unustada oma isiklikud draamad.