Ma ei osta enam ühtegi telefoni. Eile L peale seda, kui ta telefon põrandale kukkus ja ekraan enam ei töötanud, kuigi pilti näitas. Tal oli Brad Pitti taustapilt. Ta ei osta kunagi uut telefoni, küsib tuttavatelt, kas kellelgi on ja alati kellelgi on vana, mis töötab. Peaks ka nii tegema... Või siis mitte ostma üle kolmesaja euroseid telefone. Paljud inimesed elavad väga lihtsalt, aga need, keda ma tean on samas funktsioneerivad alkohoolikud, pole probleem maksta jookide eest, aga muus osas on leplikud.

Oh jah, täna on pohmell, veinist ja õlledest, Telliskivist, Svetast ja Kolmest Lõvist. Mõnus oli juua, kuid veel mõnusam oli enne seda tantsutunnis. Õppida midagi uut, tahaksin koormust suurendada, kui ma nagunii siin Tallinnas olen, võiks siis õppida tantsima. Kui vihm üle jääb, siis lähen reisima, tegelikult võiks juba enne minna. Kas mul on raha? Natuke on, pigem minna, pigem minna, kui on kahtlus, siis minna. S. on juba kuskil Põhja-Soomes.

Nüüd hakkas pihta see, mille eest hoiatas eile korteriühistult saabunud e-kiri ja milles paluti rõduklaasid avada. Algas kahepäevane teerullimine, terve korter, terve maja on nagu suur vibraator, mille eest pole pääsu, ma olen selle sees. Jah, peaks sööma ja minema raamatukokku. Tegema oma lood seal lõpuni. Ongi põhjust välja minna sellel vihmasel päeval, kui ärkasin müristas ja sadas paduvihma, nüüd on taevas justkui ootel, uue sahmaka ootel, selginemise märke pole näha. Tuleb põgeneda kodust, minna mujale. Kuhu ma tahan minna? Metsa? Peab vist minema jah, et jälle hakata hindama seda, mis mul juba on.

Kus ma tahan puhata? Ma ei taha puhata, ma tahan matkata ja saada iseendaga parema kontakti. Tegelikult igatsen Aegna meditatsioonilaagreid. Lugesin, jälle Twitterist, kuidas mindfulness pole iseenesest raske, aga raske on seda meeles pidada. Ehk siis, ainus, mis vaja, on meeldetuletus. Igasuguse ärevuse ja hirmu lahendus on tulla teadvele.

See kogu maja läbistav värin käib vahedega, väikeste pausidega, mis mõnikord on mõnesekundilised, vahel pikemad. Piinlen edasi, sest ei taha lehekülge pooleli jätta. Olen mõnes asjas kohusetundlik. Hea, et eile kõik joomisega piirdus, tänu sellele saab tänasest asja. Tahan puhas olla, hakata jälle trenni tegema, aga samas on minus ka saatan, kes tahab patustada. Süüa rasvast toitu, teha drooge, juua mõõdutundetult veini ja kukkuda naistele otsa ja sisse.

Mõte hulgub oma radu, mälestustes, keha puhkab tugitoolis. Jah, tuleb liikuda, maailm näib täna hall, pole ammu tundnud rõõmu. Juues on hea olla, aga rõõmu pole olnud, sisemist rõõmu, vist alates antidepressantide võtmisest, mis on teinud elu stabiilsemaks, pole olnud ka kurbust, aga see hea tunne, mis tekib peale jooksmist, mediteerimist või jooga tegemist, see veidi tõstetud ingellik tunne, joogakeeles sattva, seda pole olnud ja seda mina igatsen. Kas teen oma antidepressantide testi lõpuni? Aasta aega? Ma ei tea, tõesti ei tea. Aeg on endaga kontakt luua. Mida ma selleks vajan? Mediteerida tundub nii raske. Kuidagi ei jõua sinna matile, samuti joogat tegema.

Tunnen ennast teise inimesena, need tabletid on mind vist tõesti muutnud. Mu unenägusid, otsuseid, rahulikumaks teinud, loomingut pole need võtnud, seda kartsin kõige rohkem, pigem vastupidi, ärevust on vähem, suudan istuda ja teha ühte asja. Kuigi sellega on ka nii ja naa, sest joogaharjumus on minema libisenud. Joomine ja jooga ei käi kokku, tuleks valida ja viimased kuu aega olen valinud esimese. Äkki siiski kombineerin? Teen vähemalt paar asanat päevas? Jah, ma pole kõige hullem, J. on hullem, ta joob iga päev. Need päevad, kui ta ütleb, et tegi pausi, tähendab tema keeles kolme-nelja õlut. Ta ise ei saa aru, aga kõrvalt vaadates on näha ta emotsionaalne kõikumine ülimast lõbususest ebameeldiva tigeduseni. Kui ta on purjus, siis ta ei kuula midagi ja hakkab suurustlema, paika panema ja kõva meest mängima. Kui talle sellest rääkida, siis tal on raske omaks võtta, sest ta ise ei näe seda nii. Enda meelest ta on vist koguaeg normaalne, samasugune. Juba on ta näkku kortsud tekkinud, varsti on ta vana. L, ta töökaaslane, kes teab teda alles lühikest aega, proovib talle rääkida neid jutte, mida kunagised sõbrad rääkisid juba kümme aastat tagasi, sellest pole abi olnud. Inimesed ei muutu. Traumad on ammu saadud ja käitumismustrid välja kujunenud. Samas ma igatsen muutust, tundub väljakannatamatu jääda samaks. Samas-samas-samas, proovida olla midagi muud on rahulolematuse allikas. Aktsepteerida, soovin aktsepteerida ennast sellisena nagu olen.

Kolme lõvi peldikus. Tuleb välja, et L.-le ikkagi meeldib kallistada.