Selle aasta esimene rannapäev, käisin meres ujumas, sain pohmellist jagu ja kohe tekkis soov uuesti telliskivi poole vändata. Ka mu viimaste päevade suurim mure, kõveraks väänatud jalgrattavänt sai vanas heas hipodroomi töökojas tagasi sirgeks painutatud. Mõtlen tüdrukutest, rahast, suvest, mille esimene pool on reaktiivkiirusel mööda lennanud ja veinist, mille janul ei paista lõppu olevat. 

Eile peale tantsutundi käisin vabaõhu Bachata peol, kus möödus märkamatult paar tundi. Juba julgen väljaspool tundi tantsida, aga õppida on palju. Igav on samu kombinatsioone korrata. Siiski, areng on pidev. Eile, kui E.-le kirjeldasin, kuidas mulle meeldib peale tantsutundi jalutada läbi vanalinna, osta Kolmjala poest pulgajäätis, lonkida loojuva päikese poolt roostekarva värvitud balti jaama metallpostide vahelt läbi, olla tunnistajaks väljuvale Aegviidu rongile, pöörata vasakule, kust telliskivvi on viieminuti tee ning kus ootab külm vein. Sul on mõnus elu, ütles E. Pidin nõustuma. Hetkeks nii oma elule mõeldes tundus see tõesti mõnus ja pole vist kunagi parem olnudki. On need siis antidepressandid või suvi või vanusega kaasnev edukontseptsioonide kokkulangemine - midagi on teisiti. Ka koroona on õpetanud elu rohkem hindama, varem aastad järgnesid üksteisele kuidagi väga iseenesest mõistetava rutiinsusega. Võib-olla tõesti kannatasin depressiooni käes, ilma sellest õieti aru saamatagi. Tundsin, et olen kurb, aga ei teadnud, kuidas seda muuta. See tuli aina tagasi. Tabletid on näidanud mulle elu uues valguses.