Stroomi rand. Kuigi ilm on päikeseline ja soe, rand rahvast täis, siis hinges on kõle ja üksik. Rand täis venelasi, just kesksuvel on siin kuidagi vale olla, nagu peaks pigem matkama looduses, hüppama metsajärvedesse ja ronima seniavastamata küngastele.

Peale pooltteist kuud on igapäevane joomine hakanud tujule ja kehale halvasti mõjuma, kõhus on tihti punnis tunne, nagu oleksid gaasid. Tahaks joomist lõpetada, aga see on ainus asi, mis tuju tõstab. Olles väsinud, tehes öö hakul mõned kiired kokteilid on kohe tantsu- ja möllutuju, mõnus on rääkida ja naerda. Rattasõit kulgeb kergelt ja nauditavalt. See-eest päeva esimesest poolest on rõõm kadunud. Üsna üleöö lõppesin hommikuinimesena ja ärkan elule õhtu saabudes. Kindlasti mul on moraalne kriis, mis seisneb selles, kas tunda ja mõelda, olla kohal ja treenida meelt; või unustada, tarbida alkoholi ja drooge, muuta nähtamatuks piirid, mis muidu kammitsevad. Ahvatlus alkoholiga mitte tunda piire, kaotada aeg ja anda järgi loomalikele tungidele on tugev. Samas, eks ma tean, et kuhugi rõõmsasse kohta see viia ei saa. Mul on kadunud soov olla parem, ärgata vara, luua pere või kasvõi püsisuhe. Otsin lähedust ja et oleks huvitav. Küll ma tahan hästi kirjutada ja ma vist arvan, et see joomine ja ringitõmbamine loob draamat ja ainest. Veel ma tahan olla vaba, aga selle püüdluse käigus võtan võimaluse läheduseks ja pühendumiseks. Võib-olla see on okei, võib-olla ma ei peagi olema keegi, kes ma pole. Võib-olla eelmine lause on ettekääne jätkata paigalseisu? Või on see on elu nautimine? Oskus mitte tahta paremat. Kui on midagi, mille eest ma olen tänulik, mis mulle meeldib ja mis paneb mind unustama mädanemist (mida elu Lev Tolstoi meelest on), siis on see kirjutamine. See, et ma siin saan ükskõik, mis seisus ja olukorras lubada endal olla just sellisena nagu ma olen. Ma soovin ennast armastada ja olla enda jaoks alati olemas, aga vahel on raske eristada last ja looma enda sees. Metslast väikesest poisist, kes vajab hoolt ja armastust.

Vaatan, kuidas üks kena noor ema oma aastasel tütrel silma peal hoiab, ta on väga sale, napid stringid ja bikiinid katavad keha, peaaegu alasti. Lähen kiima ja piilun sinnapoole üha uuesti. Siia randa jõudis vist sinivetikas, punane lipp lehvib, kuid mõned siiski on vees. Tahaks ka ujuda, aga ei viitsi Paljassaarde sõita. Või minna siin? Tuua ennast välja negatiivsete mõtete surnud ringist. Karsumm!