Tähed sõidavad, alles nüüd saan aru, kui purjus ma olen. Tekkis konflikt. L. palus osta siidrit ja anda raha tagasi, tunde hiljem ei olnud ta midagi tasunud. Vahele mahtus tants Kolmes Lõvis ja meeldiv olemine, Kogu ekraan lainetab, vaevalt arusaadavalt, aga siiski vajalikuna. Kui mitu tundi hiljem küsisin L.-lt, et kas ta tasub selle siidri, mis lubas, siis mängis selle nagu mina oleksin teinud numbri ja nõudnud temalt neid sente. Demonstratiivselt kaevas välja , mängis mind välja kui sendilugejat, andes sellelele teise täahednusel
---
Jah, mul pole palju põhimõtteid, aga kui sa huiar oled, siis sul pole mu elus kohta. Ma tean, et see sinu jaoks võib-olla töötab ja aitab elus edasi, aga sa olid liiga täis, et aru saada mu keeldumisest. See pole ju lahe õhtu, kui sa ainult jaurad, et osta õlle.
Olen jälle enamuse nädalast joonud. Eilne õhtu oli pärl, peale mida võiks pausi teha küll. Ennekõike ei taha tööd teha pohmasena, kui iga väiksemgi ülesanne näib üle jõu käivat. Aga see selleks, täna on pühapäev ja homseks jõuan taastuda küll, olen terve päeva maganud, väljas kuumalaine jätkub, kakskümmend viis kraadi, tuult pole, taevas on sinakashall. Kuskil kuklas nagu on mingi hirm jääda suvest ilma, suvepäevadest, hommikutest. Kui olla öö läbi üleval, siis see tõusev päike on ikkagi vulgaarne ja ebameeldiv minu jaoks.
Ronisime Sveta tagauksest ilma piletita sisse L-ga, kui ta märkas, et J. ei tulnud, läks ta tagasi, kuskilt lillepoti vahelt, turvamees märkas seda ja sulges ukse. Mina jäin sisse, aga mida ma seal ilma sõpradeta oleks teinud, nii et läksin ametliku sissepääsu kaudu jälle välja.
Õuebaari sabas oli meie ees üks sepik, heledate poirot’ vuntside ja habemega, kilkava pilguga noor kutt, kes küsis ega meil kivi pole. J. ütles, et on ja me istusime laua taha. Tüübil oli ainult pabereid ja popiku leidis ka kuskilt, ülejäänu tuli J.-lt, küll aga tüüp seletas kõige rohkem, kedagi teist kuulamata. Kui joint tehtud, ütles, L. talle midagi sellist, et sa võid nüüd nahui tõmmata. Ta tõusis ja ütles mulle, et tütarlaps olevat teda seltskonda pigem mitte soovinud. Kuigi mul polnud mingit soovi temaga suhelda, üritasin rakendada Christopher Vossi läbirääkimiskunsti võtteid ja peegeldasin noorele Poirot’le, et teda ei soovi see tüdruk meie seltskonda. Kutt aga oli nii segi, et aina vatras edasi, kuidagi jõudis ta juba aafrika hõimudeni, kus on naisi, kellel pole kunagi menstruatsiooni olnud, aga see-eest arvukad lapsed ja lapselapsed. Ütlesin, et ma polegi Aafrikas käinud, aga ta muudkui seletas, kujutasin ette, kuidas ta oli selle info youtubest kõrva taha pannud ja tundsin tüdimust. Mul polnud L. kuraasi teda nahui saata. Õnneks vist L. ütles talle uuesti sama asja ja saime tast lahti.
See oli ka õhtu, kus minus tekkis vägivaldsus, mis mul vahel tekib, kui purjus olen. Mingi maetud loomalikkus, allasurutud viha ilmselt, väljendamata tunded. Viskasin šampapudeli kaarega üle parkla tuhandeks killuks. Hüppasin pinksilaua peale, hiljem jäi teele üks selveri ostukäru, millega üritasin korvpalli mängida, heites seda laua poole, kuid mis nii kõrgele ei lennanud ja seina põrkega tagasi maha kukkus, tegemata peale seda ühtegi põrget. Vist ühe tõukeratta lõin ka ümber ja jooksin seejärel Kolme Lõvisse, kus tegime L.-ga tantsu, mis oli ka õhtu kõige lahedam osa.
Eelmine õhtu lõpes L.-l täiesti sodina, J. aitas ta taksosse. L. ise ei mäleta midagi, aga nagu hiljem selgus, siis käis mäkist läbi, jõudis koju, elukaaslane hakkas just oma varahommikusele laotööle minema. Ta kakerdas ja küsis viite eurot, mille ta all ootavale taksojuhile pidi andma. Hiljem, kui L. ärkas, siis ta elukaaslane oli jätnud talle kirja, millel seisis trükitähtedega MINE VITTU ja voodi kõrval oli Mc Donald’si kott söömata burgeritega.
Peale seda maandusime Argentiina pitsakohas, kus L. käis peale, et ma õlle ostaksin. Ütlesin, et ma ei taha seda magusat blondi nunna viie euro eest osta. Ta aina kordas ennast. Meie ümber tuterdasid kajakad, tuvid ja varesed, kriisates tõusva päikse-eelses külmas naturalismis, ütlesin, et vihkan neid linde. L. hakkas vastu, ütles, et nemad olid siin enne meid ja tuleb austada. Kui ta pitsa jõudis, siis ütlesin, et andku siis neile ka, nad olid siin enne meid. Tõmba tagasi, ütles L, ja tea oma kohta. Me vahetasime intensiivseid vihast laetud pilke kuni ma ütlesin, et millal ta mulle selle siidriraha tagasi annab, mis ta lubas anda. Enne Svetas, tunde tagasi palus ta mul endale siider osta ja lubas raha tagasi anda. Tõin selle jutuks. Ta küsis demonstratiivselt, kas nüüd hakkame siis sente lugema. Luges need sendid lauale ja küsis kas ma olen rahul. Ei ole, vastasin. Mis siis on? Ma ju andsin sulle su raha. Jah, aga see, kuidas sa seda tegid ja ma pidin ise küsima. Vaatasin, kuidas kõrvallauas kahekümneaastased, rikastest peredest kutid tõsist vestlust üritasid arendada. Meie vahel istus J. kes sädistas vahele ja oli L. poolel, kaitses teda. Ütlesin talle korduvalt, et jäägu vait. Lõpuks ma tõusin püsti. Ja türa sa toetasid L.-i, ütlesin J.-le, saatsin mõlemad vittu ja kõndisin minema. Nurga tagant nägin seisvat kahte tõukeratast, seekord ei löönud neid ümber, mul oli vaja koju saada, registreerisin konto ja vuhisesin koju. Tõuks on ikka kindlalt kõige igavam liikumisvahend, õnn, et ma magama ei jäänud selle peal, mul oli hea mitu kilomeetrit minna ka. Koju jõudes võtsin uneka ja kirjutasin esimese lõigu, mis on seal üleval.
Millalgi öösel rääkisime S.-ga, kellel oli justkui ideaalne nädalavahetus, kõigepealt Hiiumaal ja siis Pärnus, koos oma eksi ja kahe sõbraga, kes on omavahel paaris. Tegelikult ta ei olnud väga rahul, sest vabu naisi polnud seltskonnas. Sel hetkel sain aru, et samal põhjusel ma lasin üle ka sõbra sünna, mis toimus eile kuskil Kõrvemaal Paukjärve ääres. Minna väikse seltskonnaga kuhugi metsa, kus ma tunnen ainult sünnipäevalast ja kus väga tõenäoliselt pole naisi, pole minu jaoks huvitav. Ja lihtsalt viisakusest minna? Selle asemel käisin eile hilisõhtul, enne oma vägitegusid tinderideidil, ilusa naisega, minust aasta vanem, aga ilus ja rahulik. Temas oli huvitav kombinatsioon esimese kohtingu ärevusest, kohmetusest, aga ta ei kaotanud ennast kordagi, tal oli mingi sisemine rahulikkus. Ta saab ise hakkama, ta pole üks neid tinderi psühhopaate, kes ainult pahandusi ja parimal juhul head seksi endaga toovad. Ta oli sügav natuur ja iseseisev naine, ilma et peaks seda rõhutama. Jäi kummitama. Jalutasime päikseloojangul pirital, rääkisime ja rääkisime. Peas mõtlesin, kas peaks talle lähenema või lihtsalt laskma kõigel olla nii nagu on, kas teha mingi samm või mitte. Pärast istusime veel memoriaalil ja vaatasime merd, õhk oli soe ja meri vaikne, taevas punane triip, tema sõitis, mina ei joonud. Kohmetus, mida polnud ammu tundnud ja mida veinideitidel pole. Lõpuks, kui mõte oli rääkimisest hangunud, küsisin, et kas lähme nüüd koju või suudleme. Hetkeks ta naeris pöörates pilgu ära. Mu küsimus oli peale vestlusi psühholoogiast ja filmitegemise telgitagustest kindlasti ootamatu, aga tõi elu sisse. Ta ütles, et võib-olla kolmas variant. Küsisin, mis see on. Embamine. Olin sellega nõus, teda oli hea kallistada, kehad ja vaimud klappisid. Kõndisime tagasi autoni ja ta viis mind telliskivvi. Ta oli hea naine, tundsin ennast tema kõrval alkohoolikuna. Kujutasin meie deiti ka ette jooma minemisena, aga tal oli rendiauto ja ütles, et lähme parem päikseloojangut vaatama. Ta näitas mulle korraks maailma ilma joomiseta, see oli terve ja hea, kohmetu. Jäin mõtlema, kas ma olen selleks valmis? Kas me tahame samasugust elu?
V. rääkis, kuidas nad J.-ga kinos batmani filmi käisid vaatamas. J. tuli liitrise džinniga. Filmi alguse nad tegid kokteile ja käisid peldikuvahet kuni purju jäädes hakkas J. kõva häälega filmi kommenteerima, mispeale V. pani ette lahkuda. V. kirjeldas, kuidas J. sülitas kaubanduskeskuses maha. Ime, et ta kinosaalis ei kusenud. Kas ma muutun samasuguseks? Ilmselt mitte, aga täis peaga ma pole parem. Juua ei oska me kumbki, see on kindel.
---
Õhtu. Tegin kolm remondiõlle, filtreerimata Carlsberg, mis oli natuke parema hinnaga, kui muidu ja tundus hea remondikas. Need kolm kadusid kuidagi kiiresti ja nüüd olen teise džinntooniku juures. Umbes paar, ei poolteist unekat olen ka võtnud. Kammin pehmelt, mõnus on. Kell on kümme, paar tundi võin veel kaifida. Tabletinauding. Enam ei taha lammutada, nüüd tahaks kussutada ja kaifida mussi. Grime, SR - Ring. Young T - Don’t rush. Raske on leida rahvast, kes seda mussi hindaks, pidudel kus seda võib kuulda on ikkagi need kuked.
Helistasin T.-le, ta nüüd paar kuud olnud beebiga audis. Intensiivsem, kui ta arvas, vahel titt karjub kuus-seitse tundi järjest ja on irratsionaalne, ei saa aru, mida ta tahab. Nüüd käib tööl. Kolm nädalat puhkust polnud mingi eriline puhkus, lihtsalt lapsehoidmine. Nüüd käib tööl, tuleb kuue ajal koju, on lapsega üheteistkümneni, seejärel tund aega arvutis ja siis magama, midagi muud ei jõuagi. Ma olen üllatunud, ütleb ta, kui põhjalikult lapse saamine elu üle võtab, kogu elu. Seda siis eriti esimestel aastatel, nagu ma aru saan. Aga jah, nendel tundide pikkustel kääksumistel, millel ei näi olevat põhjendust on raske ka ise jääda mõistuse juurde, paratamatult tulevad sisse väljendid nagu türa ja putsi. Järgmiste lastega pidi lihtsam olema. Nujah, ta rääkis oma lapse lugusid ja mina rääkisin sellest, kuidas olen poolteist kuud joonud. Mõnus, ütles T, juues ikka juhtub asju. See on tõsi. Iga päev on mingi stooriga lõppenud, kui mitte mitmega. T. ütles ka, et ma ei peaks ennast halvasti tundma nende asjade pärast, selle raha ja asjade pärast. Nüüd ma lihtsalt joobes ja ei tunne ennast halvasti. Ainult kodus raske mälus olla, tahaks minna kuhugi, teha midagi teiste joodikutega. Mulle meeldib see grime taustal. Terav. J. ja T. on minu vanakoolitüübid. Sealt me tuleme. Sellistena nagu me oleme. Seneca.
Kui sa neid naisi juba tead, siis sa tõmbad kondoomi peale.
---
Jah, mul pole palju põhimõtteid, aga kui sa huiar oled, siis sul pole mu elus kohta. Ma tean, et see sinu jaoks võib-olla töötab ja aitab elus edasi, aga sa olid liiga täis, et aru saada mu keeldumisest. See pole ju lahe õhtu, kui sa ainult jaurad, et osta õlle.
Olen jälle enamuse nädalast joonud. Eilne õhtu oli pärl, peale mida võiks pausi teha küll. Ennekõike ei taha tööd teha pohmasena, kui iga väiksemgi ülesanne näib üle jõu käivat. Aga see selleks, täna on pühapäev ja homseks jõuan taastuda küll, olen terve päeva maganud, väljas kuumalaine jätkub, kakskümmend viis kraadi, tuult pole, taevas on sinakashall. Kuskil kuklas nagu on mingi hirm jääda suvest ilma, suvepäevadest, hommikutest. Kui olla öö läbi üleval, siis see tõusev päike on ikkagi vulgaarne ja ebameeldiv minu jaoks.
Ronisime Sveta tagauksest ilma piletita sisse L-ga, kui ta märkas, et J. ei tulnud, läks ta tagasi, kuskilt lillepoti vahelt, turvamees märkas seda ja sulges ukse. Mina jäin sisse, aga mida ma seal ilma sõpradeta oleks teinud, nii et läksin ametliku sissepääsu kaudu jälle välja.
Õuebaari sabas oli meie ees üks sepik, heledate poirot’ vuntside ja habemega, kilkava pilguga noor kutt, kes küsis ega meil kivi pole. J. ütles, et on ja me istusime laua taha. Tüübil oli ainult pabereid ja popiku leidis ka kuskilt, ülejäänu tuli J.-lt, küll aga tüüp seletas kõige rohkem, kedagi teist kuulamata. Kui joint tehtud, ütles, L. talle midagi sellist, et sa võid nüüd nahui tõmmata. Ta tõusis ja ütles mulle, et tütarlaps olevat teda seltskonda pigem mitte soovinud. Kuigi mul polnud mingit soovi temaga suhelda, üritasin rakendada Christopher Vossi läbirääkimiskunsti võtteid ja peegeldasin noorele Poirot’le, et teda ei soovi see tüdruk meie seltskonda. Kutt aga oli nii segi, et aina vatras edasi, kuidagi jõudis ta juba aafrika hõimudeni, kus on naisi, kellel pole kunagi menstruatsiooni olnud, aga see-eest arvukad lapsed ja lapselapsed. Ütlesin, et ma polegi Aafrikas käinud, aga ta muudkui seletas, kujutasin ette, kuidas ta oli selle info youtubest kõrva taha pannud ja tundsin tüdimust. Mul polnud L. kuraasi teda nahui saata. Õnneks vist L. ütles talle uuesti sama asja ja saime tast lahti.
See oli ka õhtu, kus minus tekkis vägivaldsus, mis mul vahel tekib, kui purjus olen. Mingi maetud loomalikkus, allasurutud viha ilmselt, väljendamata tunded. Viskasin šampapudeli kaarega üle parkla tuhandeks killuks. Hüppasin pinksilaua peale, hiljem jäi teele üks selveri ostukäru, millega üritasin korvpalli mängida, heites seda laua poole, kuid mis nii kõrgele ei lennanud ja seina põrkega tagasi maha kukkus, tegemata peale seda ühtegi põrget. Vist ühe tõukeratta lõin ka ümber ja jooksin seejärel Kolme Lõvisse, kus tegime L.-ga tantsu, mis oli ka õhtu kõige lahedam osa.
Eelmine õhtu lõpes L.-l täiesti sodina, J. aitas ta taksosse. L. ise ei mäleta midagi, aga nagu hiljem selgus, siis käis mäkist läbi, jõudis koju, elukaaslane hakkas just oma varahommikusele laotööle minema. Ta kakerdas ja küsis viite eurot, mille ta all ootavale taksojuhile pidi andma. Hiljem, kui L. ärkas, siis ta elukaaslane oli jätnud talle kirja, millel seisis trükitähtedega MINE VITTU ja voodi kõrval oli Mc Donald’si kott söömata burgeritega.
Peale seda maandusime Argentiina pitsakohas, kus L. käis peale, et ma õlle ostaksin. Ütlesin, et ma ei taha seda magusat blondi nunna viie euro eest osta. Ta aina kordas ennast. Meie ümber tuterdasid kajakad, tuvid ja varesed, kriisates tõusva päikse-eelses külmas naturalismis, ütlesin, et vihkan neid linde. L. hakkas vastu, ütles, et nemad olid siin enne meid ja tuleb austada. Kui ta pitsa jõudis, siis ütlesin, et andku siis neile ka, nad olid siin enne meid. Tõmba tagasi, ütles L, ja tea oma kohta. Me vahetasime intensiivseid vihast laetud pilke kuni ma ütlesin, et millal ta mulle selle siidriraha tagasi annab, mis ta lubas anda. Enne Svetas, tunde tagasi palus ta mul endale siider osta ja lubas raha tagasi anda. Tõin selle jutuks. Ta küsis demonstratiivselt, kas nüüd hakkame siis sente lugema. Luges need sendid lauale ja küsis kas ma olen rahul. Ei ole, vastasin. Mis siis on? Ma ju andsin sulle su raha. Jah, aga see, kuidas sa seda tegid ja ma pidin ise küsima. Vaatasin, kuidas kõrvallauas kahekümneaastased, rikastest peredest kutid tõsist vestlust üritasid arendada. Meie vahel istus J. kes sädistas vahele ja oli L. poolel, kaitses teda. Ütlesin talle korduvalt, et jäägu vait. Lõpuks ma tõusin püsti. Ja türa sa toetasid L.-i, ütlesin J.-le, saatsin mõlemad vittu ja kõndisin minema. Nurga tagant nägin seisvat kahte tõukeratast, seekord ei löönud neid ümber, mul oli vaja koju saada, registreerisin konto ja vuhisesin koju. Tõuks on ikka kindlalt kõige igavam liikumisvahend, õnn, et ma magama ei jäänud selle peal, mul oli hea mitu kilomeetrit minna ka. Koju jõudes võtsin uneka ja kirjutasin esimese lõigu, mis on seal üleval.
Millalgi öösel rääkisime S.-ga, kellel oli justkui ideaalne nädalavahetus, kõigepealt Hiiumaal ja siis Pärnus, koos oma eksi ja kahe sõbraga, kes on omavahel paaris. Tegelikult ta ei olnud väga rahul, sest vabu naisi polnud seltskonnas. Sel hetkel sain aru, et samal põhjusel ma lasin üle ka sõbra sünna, mis toimus eile kuskil Kõrvemaal Paukjärve ääres. Minna väikse seltskonnaga kuhugi metsa, kus ma tunnen ainult sünnipäevalast ja kus väga tõenäoliselt pole naisi, pole minu jaoks huvitav. Ja lihtsalt viisakusest minna? Selle asemel käisin eile hilisõhtul, enne oma vägitegusid tinderideidil, ilusa naisega, minust aasta vanem, aga ilus ja rahulik. Temas oli huvitav kombinatsioon esimese kohtingu ärevusest, kohmetusest, aga ta ei kaotanud ennast kordagi, tal oli mingi sisemine rahulikkus. Ta saab ise hakkama, ta pole üks neid tinderi psühhopaate, kes ainult pahandusi ja parimal juhul head seksi endaga toovad. Ta oli sügav natuur ja iseseisev naine, ilma et peaks seda rõhutama. Jäi kummitama. Jalutasime päikseloojangul pirital, rääkisime ja rääkisime. Peas mõtlesin, kas peaks talle lähenema või lihtsalt laskma kõigel olla nii nagu on, kas teha mingi samm või mitte. Pärast istusime veel memoriaalil ja vaatasime merd, õhk oli soe ja meri vaikne, taevas punane triip, tema sõitis, mina ei joonud. Kohmetus, mida polnud ammu tundnud ja mida veinideitidel pole. Lõpuks, kui mõte oli rääkimisest hangunud, küsisin, et kas lähme nüüd koju või suudleme. Hetkeks ta naeris pöörates pilgu ära. Mu küsimus oli peale vestlusi psühholoogiast ja filmitegemise telgitagustest kindlasti ootamatu, aga tõi elu sisse. Ta ütles, et võib-olla kolmas variant. Küsisin, mis see on. Embamine. Olin sellega nõus, teda oli hea kallistada, kehad ja vaimud klappisid. Kõndisime tagasi autoni ja ta viis mind telliskivvi. Ta oli hea naine, tundsin ennast tema kõrval alkohoolikuna. Kujutasin meie deiti ka ette jooma minemisena, aga tal oli rendiauto ja ütles, et lähme parem päikseloojangut vaatama. Ta näitas mulle korraks maailma ilma joomiseta, see oli terve ja hea, kohmetu. Jäin mõtlema, kas ma olen selleks valmis? Kas me tahame samasugust elu?
V. rääkis, kuidas nad J.-ga kinos batmani filmi käisid vaatamas. J. tuli liitrise džinniga. Filmi alguse nad tegid kokteile ja käisid peldikuvahet kuni purju jäädes hakkas J. kõva häälega filmi kommenteerima, mispeale V. pani ette lahkuda. V. kirjeldas, kuidas J. sülitas kaubanduskeskuses maha. Ime, et ta kinosaalis ei kusenud. Kas ma muutun samasuguseks? Ilmselt mitte, aga täis peaga ma pole parem. Juua ei oska me kumbki, see on kindel.
---
Õhtu. Tegin kolm remondiõlle, filtreerimata Carlsberg, mis oli natuke parema hinnaga, kui muidu ja tundus hea remondikas. Need kolm kadusid kuidagi kiiresti ja nüüd olen teise džinntooniku juures. Umbes paar, ei poolteist unekat olen ka võtnud. Kammin pehmelt, mõnus on. Kell on kümme, paar tundi võin veel kaifida. Tabletinauding. Enam ei taha lammutada, nüüd tahaks kussutada ja kaifida mussi. Grime, SR - Ring. Young T - Don’t rush. Raske on leida rahvast, kes seda mussi hindaks, pidudel kus seda võib kuulda on ikkagi need kuked.
Helistasin T.-le, ta nüüd paar kuud olnud beebiga audis. Intensiivsem, kui ta arvas, vahel titt karjub kuus-seitse tundi järjest ja on irratsionaalne, ei saa aru, mida ta tahab. Nüüd käib tööl. Kolm nädalat puhkust polnud mingi eriline puhkus, lihtsalt lapsehoidmine. Nüüd käib tööl, tuleb kuue ajal koju, on lapsega üheteistkümneni, seejärel tund aega arvutis ja siis magama, midagi muud ei jõuagi. Ma olen üllatunud, ütleb ta, kui põhjalikult lapse saamine elu üle võtab, kogu elu. Seda siis eriti esimestel aastatel, nagu ma aru saan. Aga jah, nendel tundide pikkustel kääksumistel, millel ei näi olevat põhjendust on raske ka ise jääda mõistuse juurde, paratamatult tulevad sisse väljendid nagu türa ja putsi. Järgmiste lastega pidi lihtsam olema. Nujah, ta rääkis oma lapse lugusid ja mina rääkisin sellest, kuidas olen poolteist kuud joonud. Mõnus, ütles T, juues ikka juhtub asju. See on tõsi. Iga päev on mingi stooriga lõppenud, kui mitte mitmega. T. ütles ka, et ma ei peaks ennast halvasti tundma nende asjade pärast, selle raha ja asjade pärast. Nüüd ma lihtsalt joobes ja ei tunne ennast halvasti. Ainult kodus raske mälus olla, tahaks minna kuhugi, teha midagi teiste joodikutega. Mulle meeldib see grime taustal. Terav. J. ja T. on minu vanakoolitüübid. Sealt me tuleme. Sellistena nagu me oleme. Seneca.
Kui sa neid naisi juba tead, siis sa tõmbad kondoomi peale.