Uskumatu, aga nädal on kuhugi kadunud. Ei ole kadunud, aga siin leheküljel pole ma peatunud. Lõpuks saabus see vihm, mis nüüd kuidagi järgi ei taha jääda. Tööd tegin vahepeal, olin võtetel pikad päevad, seda on hea öelda, sest teine aeg, kui jääb paus sisse, on peod, need peod, mis venivad kolmepäevasteks peale mida on mitu päeva nii depressiivne olla, et isegi arvutikaant avada on liiga palju. Siis on vaja pai ja pehmeid asju, kindlasti mitte mõelda ega süveneda. Nädalavahetus toob sõidu täitsa Lõuna-Eestisse, Kõu festivalile, katsun seal siis piiri pidada, et ei peaks habiseva ja tühjana tagasi tulema. Tegelikult võiks tagasi tulles mõne öö veel matkata ja metsas ööbida, olla kauem ära. Järjest kindlamaks saab töine august, seega mõni nädal veel vaba suve ja ei tahaks seda kõike linnas veeta.
Päike tuli välja, varsti võtan ratta, ostan džinni ja sõidan sõbra poole ja hiljem vast peole ka. Huvitav, millal tellar üle viskab? Praegu on see minu jaoks ainuke äge koht, kus hängida, kus näeb inimesi ja mille ümbrus mulle meeldib. Eks meeldib mujal ka, aga mitte hängida. Loomelinnak on hetkel väga heas vormis, kuigi nagu keegi kirjutas twitteris: "hollyka heterod on telliskivi üle võtnud". See on ka õige, üha rohkem tavalisi jõmme on tee leidnud toidutänava ööellu.
Üsna juhm on olla, Soomes sain lahti harjumusest igapäevaselt rahusteid võtta, päevad olid lihtsalt nii pikad ja ärevust ei tekkinud. Küll aga häirib antidepressantidega kaasnev väsimus, lisaks ööunele olen iga päev, kui pole just võttel olnud, maganud päeval paar tundi. Niitev uni hakkab juba keskpäeva paiku peale pressima ja kestab paar tundi peale mida ärgates on väga jõuetu olla, midagi nagu ei taha teha, kõike peab tagant suruma, ükski tegevus pole meeldiv. Kui lugema hakata, siis tähed sõidavad silme ees ja raske on keskenduda. Täna proovisin uut taktikat, panin äratuse, et ei tukastaks üle poole tunni. Raske oli ennast voodist välja ajada, aga siiski võimalik, endiselt tunnen väsimust nagu oleks poole öö pealt üles ärganud. Tegin kanget Vietnamist toodud kohvi, mis on tõsine turgutaja ja käisin külma duši all. Sain elu sisse, aga ikkagi - kõige mõnusam tundub pikali visata ja üsna kindlalt jääksin taas magama. Olen neid rohtusid nüüd juba kaheksa nädalat võtnud ja meeleolu on stabiilselt hea, vahel isegi rõõmus, aga see pidev väsimus on tüütu, see võiks ka ära kaduda. Ma tahan päeval olla erk. Väga positiivne on see, et ma ei tunne ennast enam sitana. Võiks öelda, et eluga rohkem rahul, kuigi magan palju rohkem. Raske valik, kas kaotada igast ööpäevast mitu tundi rohkem magamisele ja olla samas õnnelikum või olla üleval, aga vahel kukkuda auku? Natuke igatsen oma varasemat elu, kus emotsionaalne lainetus oli suurem. Muidugi ma ei igatse kurbust ja tumedat poolt, milles olles ei tahtnud kellegagi rääkida ega midagi teha, kuid igatsen seda jooga ja jooksmise järgset tõstetud olekut, kui hea tuju hormoone pritsis peale, ma olin kuidagi rohkem kohal. Praegu on pidevalt mingi kerge unisus, nagu loori taga ja kättesaamatu on see maailm, millest ma ise tahtsin põgeneda. Tuleb välja, et mitte päris, ma siiski tahan tunda. Mingil määral pidev pilves olek on see ad kuur kindlasti.
Tegin üle pikema aja joogat. Nauding praktikast on kadunud, varem oli ka vahel raske ennast matile vedada, aga kui juba olin veerand tundi teinud, siis tundsin, kuidas keha ärkab ellu, läheb käima ja see oli hea tunne. Praktika lõpus oli alati hea olla, aga nüüd pole vahet, lõpus on ikka sama tunne. Ma ei tea, aga pakun, et serotoniini siis ei tule peale nii nagu varem? Jooga on omaette õnnesüsteem ja tundub, et ei sobi keemiaga. Mõistan ka, et joogas on minu jaoks olnud reward, hea enesetunne, mis on minu jaoks praktiseerimist läbi aastate käimas hoidnud. Kõige taga on mingi motivatsioon, mida alati ei teadvusta. Ma teen seda, millest saan midagi, pidev kaubandus, lugematud igapäevased tehingud, nii nagu poetšekkidel on ka see emotsionaalne ostukäitumine väga korduv.
Päike tuli välja, varsti võtan ratta, ostan džinni ja sõidan sõbra poole ja hiljem vast peole ka. Huvitav, millal tellar üle viskab? Praegu on see minu jaoks ainuke äge koht, kus hängida, kus näeb inimesi ja mille ümbrus mulle meeldib. Eks meeldib mujal ka, aga mitte hängida. Loomelinnak on hetkel väga heas vormis, kuigi nagu keegi kirjutas twitteris: "hollyka heterod on telliskivi üle võtnud". See on ka õige, üha rohkem tavalisi jõmme on tee leidnud toidutänava ööellu.
Üsna juhm on olla, Soomes sain lahti harjumusest igapäevaselt rahusteid võtta, päevad olid lihtsalt nii pikad ja ärevust ei tekkinud. Küll aga häirib antidepressantidega kaasnev väsimus, lisaks ööunele olen iga päev, kui pole just võttel olnud, maganud päeval paar tundi. Niitev uni hakkab juba keskpäeva paiku peale pressima ja kestab paar tundi peale mida ärgates on väga jõuetu olla, midagi nagu ei taha teha, kõike peab tagant suruma, ükski tegevus pole meeldiv. Kui lugema hakata, siis tähed sõidavad silme ees ja raske on keskenduda. Täna proovisin uut taktikat, panin äratuse, et ei tukastaks üle poole tunni. Raske oli ennast voodist välja ajada, aga siiski võimalik, endiselt tunnen väsimust nagu oleks poole öö pealt üles ärganud. Tegin kanget Vietnamist toodud kohvi, mis on tõsine turgutaja ja käisin külma duši all. Sain elu sisse, aga ikkagi - kõige mõnusam tundub pikali visata ja üsna kindlalt jääksin taas magama. Olen neid rohtusid nüüd juba kaheksa nädalat võtnud ja meeleolu on stabiilselt hea, vahel isegi rõõmus, aga see pidev väsimus on tüütu, see võiks ka ära kaduda. Ma tahan päeval olla erk. Väga positiivne on see, et ma ei tunne ennast enam sitana. Võiks öelda, et eluga rohkem rahul, kuigi magan palju rohkem. Raske valik, kas kaotada igast ööpäevast mitu tundi rohkem magamisele ja olla samas õnnelikum või olla üleval, aga vahel kukkuda auku? Natuke igatsen oma varasemat elu, kus emotsionaalne lainetus oli suurem. Muidugi ma ei igatse kurbust ja tumedat poolt, milles olles ei tahtnud kellegagi rääkida ega midagi teha, kuid igatsen seda jooga ja jooksmise järgset tõstetud olekut, kui hea tuju hormoone pritsis peale, ma olin kuidagi rohkem kohal. Praegu on pidevalt mingi kerge unisus, nagu loori taga ja kättesaamatu on see maailm, millest ma ise tahtsin põgeneda. Tuleb välja, et mitte päris, ma siiski tahan tunda. Mingil määral pidev pilves olek on see ad kuur kindlasti.
Tegin üle pikema aja joogat. Nauding praktikast on kadunud, varem oli ka vahel raske ennast matile vedada, aga kui juba olin veerand tundi teinud, siis tundsin, kuidas keha ärkab ellu, läheb käima ja see oli hea tunne. Praktika lõpus oli alati hea olla, aga nüüd pole vahet, lõpus on ikka sama tunne. Ma ei tea, aga pakun, et serotoniini siis ei tule peale nii nagu varem? Jooga on omaette õnnesüsteem ja tundub, et ei sobi keemiaga. Mõistan ka, et joogas on minu jaoks olnud reward, hea enesetunne, mis on minu jaoks praktiseerimist läbi aastate käimas hoidnud. Kõige taga on mingi motivatsioon, mida alati ei teadvusta. Ma teen seda, millest saan midagi, pidev kaubandus, lugematud igapäevased tehingud, nii nagu poetšekkidel on ka see emotsionaalne ostukäitumine väga korduv.