Huvitav seisund. Õhtu rahu. Meelevaikus, mida pole ammu kogenud. Ärev kevad, tormiline suvi ja nüüd, vaba päeva õhtul lõpuks kauaoodatud tüünus, mõtteid ei tormle, eesootavad kohustused ei hirmuta. Kõik on rahulik, kehas kerge meeldiv surin. Harjumatu, et akna taga on kottpime, kell on kümme. H. jääb juba teiseks ööks. Hirm suhte alguse ees. Kaks poolt, üks tahab jääda vabaks, teine kardab ilma jääda kellestki nii atraktiivsest. Akna taga peatub võrr, mootor jääb podisema kuni varsti peatub. Ta ootab mind voodis, ma tulin veel korra kirjutama. Hakkasin sind igatsema, mu vana, kuid mitte vananenud armastus. Sa oled igavene ja mõjud mulle rahustavalt. Tahtsin sind korra näha, enne kui unne suikun ja hommikul jälle tööle lähen. Pikkade päevade kõrvalt ei jõua muud teha, kohe, kui vaba õhtu tekib, joon ennast täis. Olen rohkem purjus, kui tahaksin. Eile S. tuli trolliga mustamäele, kõndisime koos linna, ronisime üle aedade, seiklesime, pahandusi ei teinud, ma võtsin natuke emmi, see tegi natuke teistsuguseks, armastavamaks, kuid korralik džinntooniku joomine tegi oma töö ja eks ma olin ikka segi nagu regi.

Üks teine õhtu, kui mul piire polnud, kutsusin H-i endaga kaasa, teisele poole telliskivimüüri, raudtee äärde. Amelesime seal seina najal, püksid alla lastud kuni rongiprožektor kogu platsi valgeks lõi. Tõmbasin püksid üles ja ronisime läbi müüriaugu tagasi baaride juurde.

Sedalaadi seikluseid ikka juhtub, olen saanud kallistamise isu täis. Kõike seda saadab muidugi väsimus, millest ei puhka ühe päevaga välja. Lähen edasi, mõne nädala pärast on projekt läbi. Seni pean vastu.