Joon kohvi. Blogipidamise kohustus. Ei julge öelda oma lugejale, et see on vahel nagu surve, pean tegema. Kuidas siis muidu. Ei tule iseenesest. Vahel tuleb, aga tänane algus ei tule. Aga seda ma ei ütle, ära sina ka ütle, sest see on häbiasi.

Akna taga on endiselt Amazonas. Tallinna endine vangla, kus filmime on samuti ümbritsetud niitmata perimeetriga, mis on Amazonas. Mõelda vaid, mis Eestimaa peal veel siis kõik toimub ja millest ma ilma jään. Mul ei ole sotsiaalmeediaga erilist fomo, kuid Eesti suvi - pidev fomo. Hirm jääda ilma džunglijõgedest, nurgatagustest, avastamata paikadest, mis juba oktoobris muutuvad tundmatuseni. Jahedaks läheb veel varem, kaob eksootilisus. Sest seda see suvi siin on, eksootika. Me oleme eskimod, kellele on kingitud ka natuke suvesooja, näpuotsaga, jaokaupa ning seda pole kunagi piisavalt nagu raha. Raha veel annab teha, aga proovi sa sooja ilma välja võluda, selleks on vaja juba lennukeid ja koroonareeglite tühistamist.

See nädal on kestnud lõputult nagu kujutan ette, et vangla-aastad mööduda võiksid. Kes teab, võib-olla lähevad need ka tegelikult lõpuks kiiresti. Lõpuks on reede, viimane tööpäev, millele järgneb kaks päeva voodis vedelemist. Vähemalt nii ma seda ette kujutan. Natuke joogat, H.-i tahaks näha, kindlasti ka omaette vaikuses olla. G. on vist kodus... Nädala pärast läheb ta nädalaks ära, siis saan oma vaikuse. Ma ei viitsi temaga enam hommikuti rääkida. Pigem kirjutan. Aga ma olen viisakas inimene, kuulan ikka ära, ei pane ust kinni. Nii lubasin tal pikendada tema siinviibimist kuu võrra. Peamiselt põhjendan endale vastumeelsete otsuste vastuvõtmist rahaga, kuid tegelikult on nende taga hirm öelda ära, ikka veel.

Tahaks raamatuid osta, mis siis, et pole neid aega lugeda ja kui on aega, ega ma siis väga ei loe. Uitan rahutuna mööda linna ringi. Alla kuu aja jäänud, siis on see projekt läbi ja saab järgmise ette võtta. Loodetavasti rahulikuma. Või siis mitte... Eks paistab. Tahaks juba arve välja kirjutada. Veel läheb aega. Las ta siis läheb. Võib-olla ongi parem. Saab raha siis, kui töö on tehtud, pole võimalust enne kulutada. Võttetiim, kellega igapäevaselt koos olen, muutub üha rohkem omaks. Inimesed väljaspool jäävad järjest kaugemaks. Kui mõtlen vabadele päevadele, siis tahaks ka aega veeta nendega, kellega juba niigi päevad läbi koos olen.

"Mees seisab baari ees

ta sõitnud meredel

seal jutte tuhandeid

küll laevadest tormidest neidude vormidest ka"

René Ufer 

Esitab Lilian Treiberg. Seda konkreetset lugu ei leidnud, aga Vaiko Eplik, kelle saatest lugu kuulsin, sõites kaubikuga kesklinnast Viimsisse, on Soundcloudi ühe teise albumi üles laadinud.

Just see laevades, tormides, neidude vormides kõlab nagu võiks vabalt sajatada Beebilõust. Eplik teda mängis. Äkki on postkasti potsatanud pangakaart ja saan uue pesumasina ära osta. Vana läks lõpuks katki. Uut külmkappi oleks ka vaja. Teen siis tööd ja ostan uut stuffi. Arvuti veel peab vastu, kuid raha uue ostmiseks võiks olemas olla. Raske on praegu uut osta. Macid lähevad lähema paari aasta jooksul üle uuele protsessoriarhitektuurile. Samas ma ei tahaks kehvema puuteplaadiga isendit. Mulle täitsa meeldib see Apple’i maailm, kuigi meeldiks vast vana hea Windows ka. Siit saaks hea kirgliku sõja: hea lugeja, anna oma hinnang, kumb on parem, Apple või Microsoft, Mac või Windows.

Nüüd, kus on H. kes on justkui ideaalne naine ja ka minust huvitatud, kõhklen, kas tahan midagi siduvat. Pelgan, sest lähedus on hirmus. Ise ma ta lõksu tõmbasin ja kindlasti siit veel midagi tuleb. Ma lihtsalt ei taha olla valelik mees, samas ei näe ennast ka paarisuhtes. Mis ma siis teen? Olen aus? Ütlen, et sa meeldid mulle väga, aga mulle meeldivad teised ka? See kõlab nagu ideaalse loodusõnnetuse materjal. Vaatame siis, mis saab.

"Karm ja külm on mereluule

sageli ka kurb on see

kajakas vaid tormis tuules

koduranda leiab tee."

Sõnadest rohkemgi võlub selle pala proto hiphop biit.