Megasitt olla. Pea käib ringi. Neljandat päeva haige, kurk valutab. Ennekõike nõrkus ning igasugune positiivsete emotsioonide puudumine - haigus. Ma arvan, et see tuli mulle märku andma, et ma hoogu maha võtaks. Aga ma ei saa. Mind vajatakse seal võtetel ja mul pole piisavalt selgroogu ütlemaks: ma ei tule. Sean kellegi teise huvid esikohale. Eks natuke on ka palgaküsimus - ei taha selles kaotada, tahan olla oma ülesannete kõrgusel. Aga mis hinnaga? Kui midagi positiivset, siis teine päev kainust, seda hoida.

Pea käib ringi, ringi ja ringi. Raske millestki muust mõelda. Hommik oli ilus ja päikseline, nüüd hakkas sadama. Midagi sügisest on kohale jõudnud. On see kohin lehtedes või vihmad või teine õhk või lihtsalt teadmine: suvi saab läbi. Viimaste suvede lõpul on olnud kuidagi õiglane tunne, sai suve, hea küll, nüüd võib sügis tulla. Sel aastal oleks nagu midagi tegemata jäänud, kuidagi lühike on see olnud. Ei saanud õieti rannas käia, ei looduses, ei festivalidel. Tegelikult natuke sai kõike, juuni alguses Vormsil, juulis Kõul, augustis tantsufestivalil ja peale seda mõned tunnid Nõva rannas. Natuke sai kõike, just nii vähe, et tahaks veel. Sel aastal jääb vist ka Aasiasse minek ära? Natuke mõtlen veel matkast Eestis septembris või oktoobris. Miski minus ütleb, et see võib päris lahe olla. Aeg endaga, vähe teisi inimesi. Või siis kuhugi maamajja ennast sättida mõneks päevaks. Tunge on veel, ikkagi see joomine, Chablis, seks erinevate naistega, tabletinaudingud, kõik, mis laseb unustada elu närusust ja tõstab tuju. Nii lihtne see ongi, kogu intelligents. Teisalt on mul intellektuaalsed huvid ikka alles, aga see on midagi, mis ma lihtsalt olen, mis on, huvi lugeda nii nagu on huvi naiste järgi. Ma tundun praegu endale väga vanana, tahakammitud hõredad hallid juuksed, paksud prillid, Camus’ kaasaegne ja vähemalt kuuekümne-aastane. Pea käib ikka ringi. Pean tööle end vedama. Dramaatiline ilm, kord päike, siis paduvihmad, siis tuulehood, sinine taevas vaheldub kiiresti valge ja halliga. Maastikud on veel suvised, kohe, kui päike välja tuleb, on pildil veenev suvi. Minus hakkab tekkima igasügisene soov sõita talveks kuhugi sooja. Lohutan ennast tantsimisega, ükskõik, kui pime see sügis ka ei tuleks, tantsida vast ikka saab.