Üks asi on olla režissöör, teine võttekohtade juht. Kui tegin esimesi töid location osakonnas, olles ise väljaõppinud režissöör, siis see tundus ikka väga alandav. Läbikukkunud tunne oli tõmmata selga helkurvest ja kuskil parklas hakata parkimsit piiravaid koonuseid paigutama ja linte tõmbama. Nüüd aga on väga okei koos lahedate inimestega reklaame ja filme teha, tehes tehnilist tööd. Ma ei tea, ma ei usu, et see nii jääbki, aga kuidagi sain maha loomingu pinge. Ma ei pea pressima, vaid võin ka niisama elada. Ikka huvitun kirjandusest, elu mõtestamisest, intellektuaalsetest väljakutsetest, aga ma lasen sel juhtuda, kui see juhtub ja ei tee graafikut, millal peab romaan valmis olema. Mingis mõttes olen võib-olla alla andnud, kuid see on olnud vabastav. Teisest küljest naudin elu rohkem, olen optimistlikum. Kuigi seda saadab teatud tuimus, mis peab olema tingitud antidepressantidest, võib-olla natuke ka vanusest, võib-olla see on loomulik, et mul on rohkem suva, kui 20ndates. Ma olen üle kolmekümne ja tean, et see aeg ei hakka aeglasemalt veerema.

Hommikul kohvi keetes, avastasin, et ma ikka pean ennast teistest paremaks. Seetõttu pelgangi seda välja näidata. Olen üldiselt väga solidaarne, viisakas, pigem asetan ennast teisest alla, kui ülespoole. Aga enda peas pean end paremaks, nii oma isast, kolleegidest. Ma ei näe neis seda sügavat isiksust, keda endas. Kui aga keegi ütleb minu kohta midagi sellist, et ma olen näiteks elutark, siis seda on väga raske vastu võtta, tekib lühis. Lähen mingi muu teemaga edasi nagu seda poleks öeldudki, olen seda ka teiste puhul märganud. Soovin vastu võtta kõike head, mis mu poole tuleb. Eile läksin üle pika aja korralikult kiima. Rääkisin ühe väga ilusa tüdrukuga, kellel oli kuidagi tundlik natuur ja selline pehme ja väga omamoodi seksikas olemine. Veidi peale temaga rääkimist läksin peldikusse ja vabastasin ennast sellest pingest, mis oli nädalatega kogunenud. Jäi kergem ja tühjem tunne, ikkagi natuke parem. Pärast tahtsin teda välja kutsuda, aga ikkagi ei julgenud. Pole ammu süda nii kiiresti lööma hakanud, olin ebalev. Otsustasin, et lähen sellest hirmust läbi ja ikkagi küsin. Siis nägin, kuidas üks välismaalane tuli ta juurest, telefon käes, kes oli just sama teinud, küsinud ta kontakti. Vähemalt nii tundus. See lõi mind valusalt, kuidas ma lähen kohe peale eelmist võlli, üks järjekordne tolvan pikas reas, kes üritab läheneda. Vist hakkas uhkuse pihta ja aktiveerus see vana tuttav tunne, kus näen ennast sitemana - "ta on liiga hea minu jaoks". Nii jäigi, et ühel hetkel ta oli läinud, aga minusse kripeldus jäi. Õhtul voodis üritasin teda veel leida, see sotsiaalmeedias taga ajamine on mu enda jaoks veel tülgastavam. Siis, kui sai, siis ei küsinud, aga hiljem internetis olen valmis tuhnima eesnime järgi läbi kümneid profiilipilte. Ta eesnimi on väga levinud ja ma ei leidnud midagi. Nii siis jääbki? Vist küll. Loobun ja näen seetõttu ennast eriti haledana. Muidugi, see pole suur draama, see läheb üle. Enne, kui ma arugi saan on ta unustatud. Aga kes teab, äkki kunagi teed viivad veel kokku. Jätan otsad ikka väga lahtiseks ja siis imestan, miks ta juba minu kaisus pole. 

17tunnine võttepäev selja taga, kartsin, et täna on hullem olla. Kell on alles üheksa, uni läks varakult. Suvi läheb kiirelt, saan aru selle järgi, kui tihti on vaja juukseid ajada, ikka kord nädalas nagu alati, aga enne, kui ma jõuan märgata päevade möödumist, on taas aeg sealmaal, et tuleb masinale hääled sisse panna ja pealagi taas kiilaks sõita.

---

Õhtul. Käisin vanaemal ja vanaisal külas, sõin tikreid, kuulasin vanaema juttu, mis läheb ajaga üha pikemaks. Ta unustab ennast rääkima. Kohati on ta jutt väga naljakas, valimatu. Ta tahab väga rääkida. Hiljuti vanaisa kukkus keldritrepist alla, selg ees. Ribide alt on siiani valus. EMO-s käis, luud on terved. Nagu mehed tihti, rääkis detailselt, kus tal täpselt valus on, aga kui massööri pakkusin, siis ütles, et mis see massöör ikka teeb. Linnud olid pihlakad ära söönud. Vanaema, keda mina ja vennad oleme alati mammaks kutsunud ja vanaisat papaks, mamma rääkis, et ta pole pensionile jäämisest saati 55. eluaastast uusi riideid ostnud. Ta muidugi kannab ka kõik ribadeks. Kujutan ette, et tal uusi kandmata riideid kappides veel palju.

"Ma olen teleka ees istuja, ma mujal ei istu," alustas ta juttu oma tubasest elust. Enamus ajast on ta muidugi väljas. "Hommikul on valus ja ei taha tõusta ega liikuda, aga kui juba välja saab, siis on päris hea." See lause võttis kokku ka minu elu. Kuigi tõusen üsna meelsasti. Seda, et tahaks voodisse kauemaks jääda, seda väga pole. Kogu kooliaeg oli selline, nüüd aga enam mitte. Lähen kas varakult magama või siis lepin, et on veits tainas olla ja tõusmine vastumeelne. Mida vanemaks nad saavad, mamma ja papa, seda karakteersemaks nad lähevad. Küsisin, kas vananemises on ka midagi head. Ei, ei ole midagi head, ütles mamma endale omaselt resoluutselt. Ravimid, haigused, valud, sellest pole pääsu.