Katsun vastu pidada. Lõpuks sain vabaduse suuremast tööst. Ei oska olla. Kuidagi ikka olen. Koolist jäi meelde üks protsess, kus mu kursavend ütles, et tema jaoks on see kõik, mida õppisime, igav ja tüütu. Õppejõud peegeldas seda tagasi ja lubas seeläbi sel igavusel olla, lubas tunda igavust. Võib-olla ka sel varajasel hommikutunnil, kus ärkasin liiga vara, võiksin endal lubada tunda tüdimust. Kõik on kuidagi kalk, külm, taevas paks pilvevaip, mis vajutab sind eriti väikeseks. Raske on leppida selle uue aastaajaga. Praegu on kõik veel roheline, aga selles polegi asi, ilmselt mingis õhurõhus ja selles valguses, kus vihma ei saja, aga kõik on hämar. Ka Vietnamis, kus oli üle kahekümne viie kraadi, soe meri ja niiske õhk, kaasnes vihmaste ilmadega sarnane masendav meeleolu.

Lõpetasin teise kohvi. Nägin und, mis avaldus ajakirjandusliku artiklina, persooniloona Terviseameti peadirektorist, kelle lugu avati läbi koroonasündmuste - ta käis üliohtlikus Männi lasteaias jne. Aga selles loos oli imelikult palju ta auto - Range Rover Mooh - kirjeldamist. Kuidas ta ütleb, et ta ei saa lubada endale tankla kinni parkimist, sest kõik nagunii vaatavad, ta on tänu oma pilkupüüdvale autole tähelepanu keskpunktis ning see sunnib teda olema korralik.

Ärgates mõtlesin, mida see uni tähendas. Ei oskagi öelda, aga kui nüüd vaadata, siis meenutab üle võlli sisuturundust. Kus Eesti Ekspressi ajakirjaniku sulest tuleb lehte lugu Terviseameti peadirektorist koroonasündmuste keerises, kuid see on varjamatult läbiimbunud uue automudeli reklaamist. See on aeg tulevikus, kus selline asi on täiesti normaalne. See ongi ajakirjandus. Mida toidavad puhtalt reklaamirahad. Persoonilugu on halvasti ja ilma suurema püüdluseta varjatud kate, vorm.

Ei viitsi süüa ega magada. Arvasin, et peale selle hullumeelse filmiprojekti lõppu tahan ainult magada, aga ei, vastupidi, uni läheb varakult ja õhtul ei taha magama jääda. Mul on kaks kohanemist korraga - uue aastaajaga ning rahulikuma elukorraldusega. Täna sõidan rattaga vanavanemate juurde. Toon tomateid ja kurki. Soovin taas tekitada lugemisharjumuse, kasvõi kümme lehekülge päevas. Alustan sellest. Võib-olla minu vanuses, kolmekümne viie ligi, ongi see hetk, kus maailm hakkab eest ära minema. Või jään mina aeglasemaks ja vähem plastiliseks? Ma saan varsti kolmkümmend viis. Päris masendav.

Söögiisu on kadunud, tundub tüütu kohustus süüa ja magada. Jätaks mõlemad ära, kui saaks. Mis mu sees siis toimub? Hästi kerge iiveldus tunne. Juba mitmendat päeva unustan ennast keeleotsaga ühe tagumise hamba plommiserva kraapima. Keeleots on veidi valusaks muutunud. Olen üsna liikumatult. Mõtlen juhuslikke mõtteid - kas pesta teksad täna ära või mitte. Midagi ei viitsi. Võib-olla see ongi loomulik ülemineku aeg tööorjuselt vabamale graafikule? Ma pigistasin endast välja päris palju, nüüd siis on aega olla väsinud. Ega midagi, teen natuke tööd, söön ja lähen siis ratta selga. Ma ikka ajan oma asja eriti vaikselt. Tagasihoidlikult ja kaheldes, peljates tähelepanu. Samas tean, et kui ma oma loominguga välja ei tule, siis lõpetan elu kahetsedes. Ilmselgelt ma otsin, juba paarkümmend aastat, väljundit, oma kohta. Midagi, milles ma oleksin hea, midagi, millega samastuda ja mida enda omaks pidada. Midagi, millega ma tegeleksin edasi ka siis, kui kõik muu on maha käinud. Midagi, mis oleks parem, kui joomine. Midagi, mis annaks enesekindluse ja aitaks hoida südame lahtisena. Mis see on? Ma arvan, et tean vastust. Häbi on ka, justkui ma poleks seda kõike väärt. Soov Prousti lugeda. Soov jagada vahetult ja seeläbi anda endale eluõigus, legitiimsus kõigele sellele, mis mu sees toimub.

Antipsühhiaatria - liikumine, mis ei poolda ravimeid, vaid inimresursil põhinevat ravi. Selle peamine probleem on vajaminev spetsialistide hulk. Tabletid on tiražeeritavad, personal aga mitte. See on rajanud tee antidepressantidele, isegi siis, kui on olnud näha osadele inimestele tekitatud suurem kahju, kui kasu. Kuidas on minuga? Tahaksin tablettidega lõpetada, usun, et pearinglus ja väsimus tuleb just nendest. Või siis koosmõjust alkoholiga. Ei leia head lõpulauset. Kõik tundub vale ja mõttetu, kole ja nüri. Siis nii on. Tuleb kole lõpp.

Lugesin just üle oma eelmist postitust. Väga. Piinlik. Nii siis ongi, et purjus peaga tundub, et teen midagi erilist või vähemalt olen innustunult õigel teel, aga seda pärast üle lugedes... oh jah. Mingi kiimane jorss vaatab sealt vastu.