Ärkasin kl 6, lugesin tunnikese, jäin uuesti magama ja nüüd siin ma olen fresh af, nagu noored ütlevad.

---

September tüürib oma lõpu poole, vihjates varsti saabuvale talvele. Praegu on kenamad ilmad, lausa suvised, jälle on korraks hea, pusast piisab, olgu päev või öö. Hakkasin antidepressantidest välja tulema, olen võtnud paar päeva pool doosi ja muutus on rets. Juba tunnen, kuidas ma muutun jälle iseendaks. See kontakt, mis kaduma läks on tagasi tulemas, tunnen ennast jälle ära. See tegelane, kellega ma siin oma elu ja päevi veedan, kõige rohkem koos olen, on jälle endine. Nüüd saan täiesti aru, mida lugesin foorumitest, et ad-d muudavad zombiks. Muudavadki, värv kaob elust ära. Plusspoolena säilib funktsionaalsus. Pole halvemaid ega paremaid päevi, kõik on ühtlane. Pole vajumist kurbusesse, aga ka kirgastest rõõmuhetkedest jääb ilma. Alguses mulle meeldis olla tundetum, tunded jäävad vahel plaanidele ette, kisuvad vankrit oma suunas. Aga jah, selle viie kuu lõpuks hakkas tuimus talumatuks muutuma, tahtsin oma elu tagasi. Nüüd siis saan. Kõik need vaos olnud emotsioonid löövad jälle üles. Eile oli kurbus, aga mitte talumatu kurbus, vaid pigem selline poeetiline, mida tervitasin, tuttav melanhoolia. Õhtul peale tantsutundi viskas eufooriat, elevust, mis ähvardas paisuda suuremaks, kui mina, kuid siis ühtäkki vaibus.

    Vastu hommikut nägin erakordselt veenvat unenägu, hiljutisest võtteperioodist. Olin seal, võttekohas nagu meil oleks midagi filmimata jäänud. Igaljuhul olin jälle võtetel, kus kõik oli käest ära. See, mille eest pidin vastutama, see lonkas. Polnud töövahendeid, polnud inimesi, mina üksinda oma osakonnast ja kõik muudkui pöördusid ja küsisid, kus miski asub. Tundsin, et ma ei saa teha midagi selle heaks, et oma vastutusala täita. Ärkasin korduvalt unest üles, kuid silmi sulgedes olin selles maailmas kohe tagasi. Taas ärkvele tulles läks aega kuni ma suutsin ennast veenda, et täna pole tööpäev ja midagi sellist nagu unenäomaailmas nägin, ei tule mul täna läbi elada. Ega ka homme. Mul pole ammu nii eredat unenägu olnud, võiks öelda, et see on isegi unustamatu. Need seigad on endiselt meeles, näod, kõik oli paigas, kes seal võttel võinuks olla. Õnneks see oli uni.

    Kaks tassi kohvi ja ei mingit hommikusööki veel. See suvine ilm nagu meelitaks midagi tegema. H. on ka siin, meil on praegu hästi. Kuigi ega ma ei oska hommikuid koos veeta. Tahaks minna rattaga sõitma, aga mis ma temaga teen? Tahaks kaasata, aga kuidas? Üks mõte tekkis, võtan talle tõuksi ja ise sõidan rattaga. Võime minna randa lugema. Ja õhtul saan siis tantsima minna. Kõlab nagu plaan. Nii sündigu. Kiired võikud ja mere äärde.