Päevad jäid vahele. Tulid uued. Sügistuuled, üha ludrumaks vajuvad lehed, mis kolletuvad, pruunistuvad ja peale väsimuse ehk pakuvad ka mingit muutust.

    Draama on draama, nagu ütleb Ram Dass. Loen Kundera "Veidraid armastuslugusid", üle pika aja raamat, mis kutsub lugema, mille lugemist ei pea meelde tuletama, mida on lihtne kätte võtta. Vaese mehe Proust, ütles keegi. Proust on hea, aga pole mulle nii lihtsasti ligipääsetav, lugemine nõuab suuremat pingutust. Ega mul need asjad, mis vajavad sundust, väga ei edene. Teen seda, mida tahan. Sellel on ka varjukülg. Magasin oma eksiga, siis, kui juba H.-ga asjad arenesid, aga me polnud otseselt leppinud kokku, et oleme koos. Nüüd, sel nädalavahetusel, kui jõime koos kaks päeva, tunnistasin selle üles. Muidugi oli H. endast väljas, tahtis ära minna, palusin tal jääda. Läbi mingi ime ta jäi. Kuigi ma võin siin jutu järgi kõva pidutseja olla, siis peale magamata ööd järsku üksi jääda on hirmus väljavaade. Ta jäi ja vist andis mulle andeks, veetsime veel kaks päeva koos, vaikselt kainenedes ja filme vaadates. Tänaseks, teisipäevaks on olemine juba enam-vähem. Ühtlasi sai kokku lepitud H.-ga, et oleme koos. Ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan. Muidugi ma tahaks juba põgeneda. Ma ei taha suhtes olla, olen talle seda ka öelnud korduvalt. Siiski, ta on parim ja proovin siis oma hirmudele vastu seista. Olla avatud ja kohal. Mitte põgeneda, misiganes ka ei juhtuks. Suhted ongi keerulised. Tal on järjekorras kari kutte, kes ootavad oma võimalust. Mul on mu Tinderi matchid ja ei midagi tõsist. Ennekõike vabadus, mida kaotada. Kui ma jään samaks nagu ma olen, siis vist suhe ei saa toimida. Minu väljakujunenud olemisviis on üksinda olemiseks. Arvestan vaid endaga. Eile öösel käisin esimest korda H. juures külas. Tal on väga armas kodu ja ta on ka korra inimene nagu mina, mitte kaos ja asjad üksteise otsas. See mulle sobis, tundsin koduselt, harjusin kohe. Võib-olla see neli päeva, mis koos olime, oligi järjest liiga palju, aga täna oli soov endale puhkust anda. Tekkis ka hirm, et äkki meil pole piisavalt ühist. Ma arvan, et meie armunud pead on liiga ülemõtlevad. Keegi võiks targutada, et kohalolu nautimise asemel mõtlen probleeme välja. Ja ega ta nii väga ei eksikski.

    Märkan endas süütunnet eksiga magamise pärast, mis kandub ka H.-ga olemisse. Kui olen temaga, siis tuleb see süütunne esile. Pean endale andestama. 

    Nii et selle nädalavahetusega sai hävitatud korralikult džinni. Juba neljapäeval tantsimas tegelikult, Mamma Mias oli pidu, kus kõik joogid olid poole hinnaga. Reedel S.-ga jätkasime ja laupäeval koduses miljöös ka. Ma käiksin parema meelega väljas joomas, aga see on mõttetult kallis. Pühapäev oli remondipäev ja eile tervisepäev. Luksus, kui on niipalju vabu päevi. Joomise kõrval muuks aega väga ei jää. Eile õhtul jõime kahe peale pudeli veini. Tundub, et valge vein on ikkagi kõige lollikindlam valik minu jaoks. Ei olnud mul täna paha olla. Pole masendust. Kui on üks pudel, siis ei lähe ka paljuks. Tänasega algab tantsunädal, kolm päeva järjest tunde. Ja siis on jälle reede. Ja kindlasti soov võtta. Ja joomine on lõbus, mis siin salata. Spiid on ka hea, aga minu jaoks raskete tagajärgedega, kassimine pole hea. Kogu maailm variseb kokku, kuigi väliselt ju midagi ei muutugi. Lihtsalt ajukeemiaga midagi juhtub. Mulle meeldib teha neid jämedaid jutte, aga jah, varjukülg on katastroofiline ja läheb vist vanusega aina hullemaks. Veinijoomise tagajärjed on see-eest kerged taluda.

    Käisin täna perearsti juures. Plaanin ühed antidepressandid teiste vastu vahetada. Vahepeale jääb aeg, kus ma ei võta midagi, vaatame, kuidas see läheb. Äkki saan neist rohtudest lahti? Mind häirib seksuaalne tuimus, erutun, aga orgasmideni läheb vahel üle poole tunni korralikku paugutamist, tundub, et naistele see meeldib, aga riist on pärast valus. Vahel on hea pikalt seksida, aga kui see on tavaline, siis see tüütab ära. Algus ja lõpp on parimad. Tulemine ad-ga on ka võib-olla kümnendik sellest tundest, mis muidu. Üldine ad-de kokkuvõte on vähenenud rõõmuhetked ja vähenenud kurbusehetked. Kurbus ei niida jalust, aga ka näiteks peale jooksu saadav kaif jääb olemata. See on minu jaoks raskesti talutav - peale jooksmist on sama tunne, mis enne. Miks ma siis üldse pingutan?

    Üldiselt tundub, et vaatamata pimeduse ja sügise saabumisele on mul head ajad ees. Aega teha trenni, sõita rattaga, tantsida, lugeda. Võin teha, mida tahan. Aga mida ma tahan? Kui nüüd, kainena, mõtlen joomisele, siis ei tundu ju hullu midagi, lõbus aeg. Olles selles rattas juba mitmendat päeva või nädalat, hakkab see õudsena tunduma. Peale ad kuuri alustamist ei langenud ma peale joomist enam musta auku, mis tegi joomise meeldivaks, nii meeldivaks, et ma ei suuda siiani lõpetada. Isegi, kui keha saadab signaale, et tõmbaksin tagasi, ohkan ja haigutan pidevalt, ei jaksa midagi teha. Võtan siis keha kuulda või ootan suuremat pauku?