Peaaegu oleks unustanud, aga meil on väga hästi. Yo. Sõnad veidi sassis, aga... Kadus. Nagu kaob kõik liiga kiire. Mõtlen, kas see on postitus, mida lugedes hiljem tundub see ka purjus poldi kirjutet. Praegu tahaks uskuda, et ei.

Olin koolis kolm päeva, kutsusin välja ühe tüdruku, kes mulle väga meeldib ja kes võiks olla ideaalne äraütleja, superilus, palju huvi. Minu võimalused on nagu nad on. Ta ei tea, mida tahab. Ta proovib, olla kõigele avatud. Või vähemalt sellele, mis huvitab. Ja ma huvitan. Aga mitte liiga palju. Aga mida mina üldse tahan? Ilmselt sama vähe nagu tema - et oleks fun. Kutsusin ta eile välja, higistasin, ootasin, täna hommikul ta vastas, et tahaks tulla, aga vanaisa 85. juubel. Davai, äkki siis varsti lähme. Pakkugu nüüd ise aeg, kui tal on huvi. Head tüdrukud tulevad lihtsalt konksu otsa. Ja nendega on lõbusam. Kui sa ei võta vedu, siis ma ei küsi rohkem. Ma tahaks. Lihtsalt. Seksida sinuga. Ja noh, mitte ainult. Tõsiselt rääkides, sa tundud hea valik. Saan aru, sa ise ei tea, aga ma jäin silma. Sa jäid võtetel silma. Me ei saanud pilke ära. Midagi peab tulema, kui ei tule, siis... ei tule.

Käisin üle kuu aja seisnud rattal järel, nauding oli sõita pelgust läbi stromka koju, minu Tallinn, sellisena nagu mulle istub, sadula all, valides oma trajektoore. Tekkis mõte teha suvelõpu arbuusipidu, järgmine nädalavahetus. Kutsuda kõik nagu enda sünnale. J. R. Ma ei teagi, need tüdrukud, kes mulle meeldivad, nad ei saa omavahel läbi saada. Siis tulevadki kutid, aga ma tahaks pidu, kus oleks megalt naisi ka ikka. A. võin kutsuda, sest täna rääkisime, oleme sõbrad, temaga tsill, oleme sõbrad ja kui ta peaks kedagi sebima, siis see oleks fain.

Ma olen neid postitusi varem teinud ka purjus peaga, tundes, et ajan õiget teemat ja hommikul lugedes on tundunud see lädra ossi primitiivne tekst. Nüüd, proovides seda vaadata, näen, et see võib taaskord nii olla. Mis ma siis teinud olen? Tunnen ikka vajadust aru anda. Putsi see. Aga jah, olin koolis kolm päeva. Õhtuti jõin. Olen nüüd vist iga õhtu joonud alates mai lõpust. Võib-olla see pole väga hea, mida teha antidepressantidega koos. Väsimust on vist rohkem, kui varem. Korraks tekksi New Yorgi tunne, Falside’i lugu Yoppa, träpikuninganna, nagu H.–i kutsuti. Nüüd kuulan ka ise träppi. Kuigi H. enam ei kuula. Tundub mulle hea naine. Ta oleks see, kes pakiks kohe seljakoti, kui pakuksin välja, et lähme trippima. Ta on ainus praegu, kes on minusse armunud. Teised on sellised, et noh jah, variandid, nad meeldivad, aga nad pole teemas. Ja siis on see üks - H - ilus ja teemas. Ja ma ikka üritan läbi ajada oma agendat, et ma pole suhtes. Kui ta kaotaksin oleksin muidugi kurb. Äge tšikk ja üle pika aja keegi, keda ma näen enda kõrval. Purjus joru vist.

Mis veel? See sügis on talumatu. Tulin täna läbi linna. Pusa ja jope, sall kaelas poomas. Telliskivi oli tühi. Kus on pihvid? Netflixi ees kodus või Myfitnessi trennides? Ma ei tea. Uus sügis, mida muud Tallinnas teha, kui tööd või õppida või trenni. Midagi on vaja, sest läheb pimedamaks ja kui midagi ei tee, siis kindlasti mitte lahedamaks. Õnneks ikka asju toimub ja ma ei taha mõelda, mis juhtub, kui corona bullshit hitib uuesti. Siis ma ei taha üksinda olla. Muidu tahaks tantsimas käia, joogatundides ja sellega ongi õhtud sisustatud. Uus nädal tuleb rahulikum, esimene vabam nädal. Töid ja asju, aga kõik normaalne. Tahaks minna Rösti tsillima, tundus lahe kohvik. Müüride vahel, aga siiski. Ma pole kunagi olnud kohvikute inimene, aga mingi võlu selles nüüdseks on, ma kolmkümmend kolm.

Peidan ennast, pole see, kes ma võiksin olla koguaeg. See on etteheide endale, ma ei tea, kas hea, aga täna koolis, kui süda avanes, siis leidsin endas julguse, mängisin, trikster tuli ka, naised tundsid selle ära, mu muidu kinnise olemise vahele. Ja hindasid seda. Kõrgelt.

Šokolaadimaitse ei lähe ära. Vein ei vii seda. Tahaksin jälle põrandal magada. Seekord olen üksi kodus. Üksi edeneb kirjutamine. Ma ei tea, kas poolikust unerohust ja joobest, aga isegi on tsill. Kartsin seda üksi kojutulekut. Ennetavalt jõin täis. Ja koju jõudes võtsin pool unerohtu. Ilmselt see aitas üle elada. Sellise sajoobise peaga suudan ka kirjutada. Eks me hiljem näe, kas see on midagi või mitte. Yo.

Ma märkan, et sa oled pihv, kes võiks tulla mu juurde, aga ma olen liiga purjus, et olla su võll täna õhtul.