See hullumeelne nädal hakkab läbi saama, uus on soolas, praegu on hingetõmbepaus, laupäevahommik, kui inertsist on hommikul ikka veel hoog sees. Kohv libiseb. Tiss niriseb. Oot, ei, misasja? Mõtted loksuvad, triivivad vetel. Puudes on üha rohkem sahinat. Siiski võib mäletada veel suve. Kujutleda ennast lihtsa vaevaga sellesse. Ei midagi kollast veel. M. helistas paar ööd tagasi kella kahe ajal öösel, kui oli ennast täis joonud. Kutsus külla, ütles, et ta on üksi ("alone"), ei saanudki aru, kas ainult tol ööl või siis lahku läinud ja et see on minu võimalus. Mul oli Paldiskis lõppemas 14tunnine tööpäev ja järgmine samasugune ees ootamas. Suve alguses ajasin teda taga, aga ta pidi olema tõrjuv, sest ta üritas päästa oma suhet. Nüüd korraga helistas keset ööd, ta sodi hääl mõjus isegi seksikalt, kogu tagasitee Tallinnasse ei suutnud temast mitte mõelda. Oleksin tahtnud minna, aga kujutlesin, kuidas mina olen räigelt väsinud ja tema äravajumise piiril purjus, mis sellest oleks tulnud? See poleks kuidagi klappinud. Eks tuleb uus võimalus. Koju jõudes panin pihku ja hommikul veel uuesti. See tung temaga uuesti hängida, teda keppida on kõikehaarav nagu kuuvalge öö suvelõpu rabas, mille on üle ujutanud siidjas, kuid pimestav udu. Pese. Pesu. Söö. Arbuusi. Kepi litse. Ma ei tea, mis ma räägin. 

Märkan, et kui ma kirjutan midagi suvalist, mis pähe tuleb nagu see "kepi litse", siis sellele järgneb kohe väike piinlikkusetunne. Justkui kardaksin sulle jätta endast halba muljet. Labast. Et äkki sa saad valesti aru. Arvad minust halvasti, kui ma sülgan suvaliselt pähe tulevaid roppusi, ilma nendeta midagi isegi mõtlemata. See tähendab, et su arvamus on mulle oluline. Kardan hukkamõistu? Jaa, kindlalt. Seega, üritan olla tasemel. Isegi, kui nende kirjade eesmärk siin on lasta vabalt tulla sellel, mis tuleb. Someone do something. Siin ma üldiselt olen vabam, kui muidu. Saan rääkida sellest, mida muidu jätaksin võib-olla enda teada. Sellest, kuidas mind huvitavad peamiselt töö, alks, naised, sõpradega lädratamine ja ongi enam-vähem kõik. On veel väiksemaid asju nagu tantsimine, õppimine ja kõik see, aga kui mul on valida, kas minna peole või lugeda kodus, siis valin esimese. Välja arvatud praegu, kus ma olen ületöötanud ja isegi tantsimine pole nagu mingi ahvatlus. Iga liigutus on üleliigne. Pikutada, veidi kodu koristada. Meenus, et olen lubanud täna paar artiklit kirjutada. Kohustused, mis mulle ei meeldi. Võtsin jälle selle töö vastu, turundustekstid autorehvidele. Tundus, et seda raha, kuigi selle eest ei saa palju, võib mul vaja minna. Istusin ise sama portsu otsa, millest lootsin vargsi pääseda. Haarasin oma libeda suuga konksust, mis aitab mul hoida kõike samana, püsida oma õnnetuses ja mugavuses.