Tsekin siis korra, kus ma omadega olen. Aastaaeg on vahetunud. Eile öösel, täna varahommikul lõpes vihmase ja tuulise, pimeda Linnahalli katusel viimane võttepäev. Kopp sai lõplikult ette. Eks see möödub, aga kui viimane kaader sai võetud, siis oli kurbust, aga mitte selle üle, et projekt lõpeb. Mingi seletamatu tühjusetunne, ühe maailma loomine lõppes, see pragunes ja ma olin selle serval, uue loomine polnud veel alanud. Tahtsin eemale inimestest, kuigi samas ka kinni veel hoida neist. Tellisin siiski takso ja sõitsin läbi tühja linna koju. Jõin paar õlut, võtsin pool tabletti unerohtu ja magasin neli tundi.

Ma ei tea, kuidas see film mulle meelde jääb. Ilmselt nagu ka Tenet - karm väljakutse, hunnik meeldejäävaid seiku. Ja ongi enam-vähem kõik. See aeg, poolteist kuud on justkui lühike, kuid pikkade ja vaheldusrikaste päevade tõttu tihe andmine. Totaalne elumuutus mõneks ajaks. Nüüd saan oma elu tagasi. Kooli, tantsimise, võimaluse õhtuti raamatuid lugeda, vajaduse ise süüa teha. Meelde jääb palju toredaid inimesi, isiklikke hetki. Kuigi valdavalt oli ikkagi tegu töö tegemisega, rollidega, mille täitmise eest makstakse palka, siis sinna sekka mahtus killukesi inimlikkest hetkedest, mis kokkuvõttes olid palju suuremad, kui kõik muu. See filmitegemine on nagu maastik, millele rajatud tornid, vulkaanid ja mäed olid ikkagi midagi muud. Muidugi, kes oleks osanud arvata, armusin ma seal, J. kellega juuli lõpus tutvusin, vastu tekkis kohe huvi. See püsis ja püsis kuni vaikselt muutusime lähedasemaks. Samal ajal on H. kes on lihtsalt nii armastusväärne ja hea minuga. Kui varasemalt igatsesin, et oleks keegi, keda ma päriselt tahaksin, siis nüüd ei suuda valida. Ma üritan olla lähedane mitme naisega ja seejuures mängida selle välja nii, et kõik oleksid õnnelikud ja keegi ei saaks petetud. See kõlab ebarealistlikult, aga kui ma oma käitumist analüüsin, siis just nii see välja paistab.

Vahepeal on nakatumiskordaja tõusnud ja hirm, et avalik ruum ja riigipiirid lähevad kinni, kasvab. Mingi ärevus on sees, miski pole kindel. Viiruste hooaeg läheneb. Käesolev aasta on olnud nagu mingi raske projekt, mida üle elada. Tuul painutab akna taga vihaselt oksi, väänates neid hooti justkui vastu seina. Võitlen unega, kirjutan artiklit rehvidest. Võtsin taas vastu selle vahepeal ärajäänud töö. Peaks ehk korra väljas käima. Või siis magama. Tahaks J. juures pikutada. Ilma ühegi kohustuseta selleks päevaks. Kõigi hirmude all paistab olevat hirm üksinduse ees. See lööb eriti välja täna, kus esmakordselt üle pooleteist kuu ma pole enam tihedalt inimeste keskel. Õue, õue, õue tuleb minna. Nüüd saan jälle elada nii nagu ma tahan, käske täitmata. 

Mul tekkis dilemma, milline pilt siia lisada. Valisin kahe vahel. Üks on tehtud vana Tallinna Vangla juures peale rasket ja vihmast võttepäeva, meeleolult depressiivne, oma kurva iluga. Teine augustilõpu Veskijärvelt, kus õhtu oli ootamatult soe, tee äärest sai pohli korjata ja oli üks väheseid looduskauneid võttepaiku selle filmi juures. Õhtupäike kuldas üle lainetava kanarbikumaastiku, tekitades kõrbetunde. Sellele järgnes karge rabaöö. Panen siis mõlemad pildid.