Esmaspäevad on rasked. Eriti just peale kooli nädalavahetust, kus on kolm päeva emotsionaalset tornaadot ja uue info vastuvõtmist. Tavaliselt on hea need koolijärgsed päevad rahulikult taastuda, reflekteerida, rattaga sõita, aga täna on vaja monteerima hakata, tööle asuda. Hea muidugi, et tööd on. Tunnen kaasa neile, kes tööportaalidest üritavad midagi kaevata, kel pole kvalifikatsiooni.

Kuigi selle koolimooduli pealkiri oli depressioon, siis laupäeval rääkis ühe taastumiskeskuse looja alkoholist ja ainetest. Endise alkohooliku ja tabletisõltlasena teadis ta hästi, millest ta rääkis. See puudutas ka mind ja tekitas soovi joomist piirata. Väga harva on päevi, kus ma üldse ei joo. See on hakanud mind häirima. Praegu on hommik, ma ei tunne mingit soovi alkoholi järele, aga lõunapaiku juba hakkan mõtlema, kui mõnus oleks üks topeltkokteil või külm siider. Ning õhtul, kui vabanen tantsutrennist, siis on pea vältimatu, et lähen ja võtan kuskilt midagi. Vahel on raske pidama saada ja läheb öösse see joomine ära. Kui on suurem pudel, siis see saab ikka lõpuni joodud. Hommikuti on vahel mõnus pohmell, vahel ebameeldiv.

Peale laupäevast kooli läksime H.-ga kinno vaatama filmi "Järgmine ring", mis sisuliselt oli koolipäeva jätk, sest räägib alkoholist. Laiemal tasandil ka inimeseks olemisest, keskeast, igavusest, mis turvalise eluga kaasneb ning mille käigus võib ehe elusolemise tunne kaduma minna. Alkohol võib olla vahend elu huvitavaks teha, kõige mugavam ja lihtsam viis. Ma kardan igavat elu, ennekõike igavat paarisuhet. Alati ei saa olla põnev, alati ei saa kuskil saarel vist trippida ja isegi kui saaks, siis ka see tüütaks ära. Seega võib-olla ma saan aktsepteerida teatavat üksluisust? Võib-olla. Ning teisest otsast teha elu huvitavamaks. Juba planeerida järgmist matka oleks põnev. Järgmisel nädalavahetusel? Miks mitte siis rongiga kuhugi sõita. Öö kas telgis või mõnes külalistemajas ning järgmine päev tagasi. Matkata looduses, kuulata, näha.

Kaia Lehari räägib Ööülikooli loengus, kuidas looduses kõndides on inimene vabam, kui näiteks autoga etteantud teedel liigeldes, kuid ilmaolude vang sellele vaatamata. Näiteks külm paduvihm piirab tema kogemust. Nii et hea ilm on ikkagi oluline.

Filmi ajal jõime pudeli veini, pärast tundsin kohest soovi veel juua. Et aeg oli piiratud ja järgmine hommik pidin kooli jõudma, siis seda kiiremini ma jõin. Käisime piljardit mängimas. Saalist jälle õue tulles märkasime raudteetornis, kus kunagi istus töötaja, kes tõkkepuid liigutas, kahte pidulist tantsimas, kõlar kaasas. Ronisime ka torni, kus meid soojalt vastu võeti. Kaks iirlast lahendasid Jamesoni ja rõkkasid kaasavõetud muusika saatel. Tellisin tornist takso ja kui see kohal oli, siis laskusime taas maapinnale. Minu juures läksime mingil põhjusel veidi tülli, Ma isegi ei mäleta, mille pärast, aga joogisena arvasin, et on hea mõte H.-i ehmatada. Ei, ei olnud hea mõte. Ta läks rõdule suitsu tegema. Ma võtsin pool valget tabletti ja kukkusin kohe magusasse unne. Mäletan veel, et ta tuli tuppa tagasi, istus elutoadiivanile ja ma ei kutsunud teda voodisse. Hommikul silmi avades oli ta läinud. Pohmell ja kahetsus, koolis oli esimene päeva pool raske, lõuna ajal sain H. telefonis kätte ja vabandasin oma käitumise pärast. Ühtlasi teadvustasin, et see ongi koht, kus alkohol on mu elus probleem. Enamasti on tore juua, aga kui tuleb käitumist, mida ma hiljem kahetsen ja mis suhteid lõhub, siis ma tahan midagi muuta. Purjus inimene enne teeb ja siis mõtleb ning see ei pruugi alati parimat tulemust anda. Saime lepitud.

Veider, et ma pole viimastel päevadel tema osas seksuaalset tõmmet tundnud. Meil on väga hea klapp ja ta meeldib mulle, aga nädal aega saarel matkamist lõi meie vahele väga tugeva ühenduse, mis nüüd tagasi linna kiires päevakavas on kaduma läinud. Ja kui pressida kohtumine kuhugi, siis see pole nii hea, on kuidagi emotsionaalselt kaugem. Tekib hirm teda kaotada. Tahaks jälle midagi põnevat koos teha.

Mu riista peal on juba paar nädalat punased täpid, mis ei taandu. On viimane aeg küsida saatekirja meestearsti juurde. Üsna püsiv pearingluse tunne on samuti viimastel nädalatel. Ei teagi, millest see tuleb. Isegi praegu, mugavalt diivanil istudes on kuidagi mitte-maandatud tunne. Pilt säriseb veidi. Pean täna monteerima, olema tegus. Mõtlen, kas teha seda kainelt või siis anda vunki juurde. Õhtul pikem tantsutrenn, seega pole hea mõte vist hommikul juba midagi võtma hakata. Proovin siis kainelt. Koolitus läbiviija rääkis alkoholi ja ainete kohta ka seda, et need tekitavad depressiooni ja ärevust. Tihti sõltlase aju petab teda ära, tundub, et alkohol aitab ärevust maha tõmmata, aga pikemas plaanis just tekitab seda. See pani mind mõtlema... Võib-olla on mu ärevus just alkoholist põhjustatud. Tahaks proovida mõnda aega ilma olla, et näha, kuidas see mu meelt mõjutab. Ja tahaks joosta kümnekilomeetriseid ringe, seda purjus peaga ei tee.