Kisub üha süngemaks ja tujutumaks. Isegi draamat ei ole, väga lahja morss on see elu neil päevil. Midagi ei ole teha, stabiilsus on igav minu jaoks, kuid ei taha langeda ka sinna petlikkusse orki, kus joomine tundub lahendusena. Eks ta mingis mõttes on, aga väga ajutine.

Nüüd on siis lõpuks vabam graafik, aga tuttav kodus olemise talumatus on tagasi. Ei kannata siin olla, tahaks paaniliselt koristada ja siis jälle ei jaksa midagi peale youtubei vaatamise teha. Kuidagi see päev igaljuhul õhtusse sai. Kurbus on tagasi ja rahutus. Need vahetuvad. Hommikul olin rahutu, päeval viskasin igavusest ja sellest, et mitte rahustit võtta, alla pool antidepressanti, see niitis umbes tunni pärast maha, kõigepealt tekkis haigeks jäämise tunne, jõud kadus täiesti ära. Tulin väikselt jalutuskäigult tagasi. Ei meeldinud mulle see jõuetu olek, kuid ilmselgelt oli ainus variant puhkama heita. Magasin tunnikese, ärgata oli väga raske, keha oli raske nagu laip. Mulle tundub, et vingun siin mingite pseudoprobleemide pärast.

Kui ärkasin tuli H, ei osanud ka temaga kuidagi olla. Igava sügisõhtu suruv masendus. Ma ei taha temast ilma jääda, kujutan ette, kui kurb oleksin, aga suhtes olla on ka vale. Igas paarisuhtes, kus ma siiani olen olnud, tunnen, et see pole ikka õige. Ajan laiali ja siis kahetsen. Tahaks seekord targem olla, mitte minna impulsi ajel lõhkuma. Kui ta tuli, siis panin varsti filmi peale. See oli õhtu parim osa, prantsuse 1983. aasta "Pauliine rannas" (Pauline à la plage) räägib 15. aastasest tüdrukust Pauliinest, kes on endast vanema täditütrega maal suvitamas. Nö puhta lehena satub ta ihadest vaevatud keerulisse täiskasvanute maailma, kus keegi ei saa seda, mida ta tahab ja kus kõik mingil määral petavad ja on samas ise petetud, kas siis teiste või oma uskumuste poolt. Kõige paremini läheb kõige hoolimatumal tegelasel, kes süüdimatult petab ilusat naist. Tal polegi mingit vabandust, ta on otsustanud armastusega mitte tegeleda, aga kui mõni iludus teele satub, siis ei jäta ka võimalust kasutamata. Ta hoolib kõige vähem ja saab ainukesena, mida tahab, ebameeldiv kuju, aga võib-olla eluga kõige rohkem rahul. Hea film, pole lihtsaid vastuseid, kõik, mis puudutab tundeid on väga ebaloogiline ja seda loogiliselt kujutada oleks minu meelest viga.

Éric Rohmer filmi "Pauliine rannas" võtteplatsil.

Filmi ajal läks kõht tühjaks, tegin köögis kiirnuudleid. Kui ma midagi söön või joon, siis pakun alati ka H.-le, aga natuke tüütu on talle koguaeg serveerida. Ma ei heida talle passiivsust ette, aga mõtetes küll. Ma pean tegelema, olema teenindaja. Võib-olla see on okei. Kui ta ise ei tule selle peale, et võiks aidata, siis mis teha. Hommikuti mina teen söögi, kohvi, pesen nõud. Ta istub ja heal juhul peseb oma kohvitassi pärast ära. Mina aga pean kahe eest toimetama. Samas ta jälle sõidab tihti Tabasalust kohale. Ma olen ainult ühe korra tema juures käinud, siis ta küll hoolitses minu eest.

Peale filmi ei osanud midagi peale hakata. Selline kuidagi... sobimatu tunne. See tunne, et me ei klapi. Nüüd siis, peale kolme kuud on selge, et me ei klapi. Mida meil ühist on? Ta on telefonis. Mind häirib ta kella vibra, mis teadetest märku annab. Pakun talle välja massaaži. Märkan ta lõhkiseid sukki, rebin need ta lahkel loal tagumiku kohalt täiesti lõhki, kuid lõhn, mis sealt tuleb, takistab mul seda sadistliku alatooniga mängu jätkata. Saadan ta pesema ja panen voodisse rätiku, küünlad, massaažiõli. Ma ei saa aru, mida ta mõtleb, aga mind häirib, et tal läheb kaua. Teen umbes tund aega massaaži, mis lõpeb yoni massseerimisega, mis omakorda läheb sujuvalt üle näpukaks ja keelekaks kuni lõpuks aeglaselt oma kõva riistaga temasse sisenen. Jällegi, peale seda, kui ma olen talle teinud enam-vähem kõike, mida saab teha, võiks ta ka mind natuke silitada, aga kõik, mis ta tahab on mu munn ta sisse. Eelmine kord ütlesin, et tahaksin ka massut. Ta ütles, et ei oska. Nagu ma oskaksin, lihtsalt teen, seda, mis õige tundub ja ta on väga rahul. Peale orgasmi on jälle minus kohal see liimist lahti tunne. Käime pesemas. Ta maandub telefoniga diivanile, kuulates oma parima sõbranna A. häälsõnumeid. Ma tunnen soovi kirjutada, selle puntraga kuidagi tegeleda.

Istun maha, valan pitsin seda kohutavat Ararati, mis ei taha ega taha otsa saada. Üks vastumeelsemaid jooke, millega olen kokku puutunud, ei mingit naudingut, lihtsalt klõmakas sisse ja veidi purjus on pärast olla. Igatsus džinntooniku järele. Oma meeliskokteili igatsus. Unerohu igatsus. Mmm... pool unerohtu ja siis hea džinntoonik, vähese jääga, sest talv on saabumas, aga siiski, kihisev ja hea. Võib-olla homme? Vend H. kirjutas, et läheb Lätti ja võib talle alkotellimused edastada. Tegin akna lahti, et veidigi vähendada seda steriilses pimeduses istumise tunnet. Öö tundub natuke kergem, kui kõik see, mis varem on tulnud. Teine pits Ararati vist ka aitab natuke. Kohe on lõbusam. Õhtuti on mul hea kas napsusena või tantsutundides. Tahaks korda luua. Nüüd tuleb elu veidi sisse. Võtsin pool unetabletti. Need on otsakorral, mõned veel leiduvad. Ma tahaks pilti kaotada, aga samas jääda piisavalt teravaks, et kirjutada. Ühesõnaga, sarved on peas. Kui saaks alksi osta öösel, ma juba ostaks. See Osmani grilli nelja eurone õlu on kuidagi kallis, interjöör ka ebameeldiv, valju raadio mängib, muidu võiks isegi olla. Tahaks küll neid juustupalle ja õlle. Üldse tahaks süüa. Öist orgiat. Mida iganes tarbida, mis selle eluraskuse ära võtaks.

Kuulen, kuidas H. teises toas korduvalt sajatab persse küll. Peale järgmist oh perset uurin, mis lahti. Tal on vaja uusi sukki, mis on kodus ja peab Alicele koolimaterjale ka vaatama. Tundus, et ta tahab minna. Pakkusin, et annan talle selle sukkade raha. Ta oli peale väikest vastupanu nõus.

"skisofreenikutele hobuserahusti", guugeldasin just seda. Ei leidnud ühtegi tulemust. Nuputan, kust unerohte juurde saada. Küsin perearstilt? Jah, mitte enne novembrit.

Kui H. läheb, siis hüppan püsti ja lippan elutuppa, kust leian oma viimased unekad. Võtan pool ja veel pitsi seda jubedat Araratti. Meeleolu läheb paremaks. Kui H. tagasi jõuab, siis mul on juba huvi rääkida, mu hääl pole enam armetu halisev kögin, vaid madal ja sirgjooneline. Olen kelmikas, uurin, kuidas tal seal läks. Sukkpüksid maksavad täpselt 4,95 eurot, nagu selgub. Nii et ta jääb ikkagi ööseks. Tore. Aga kuidagi imelik on küll täna. Olemine nii talumatu, et kohe kutsub purju jooma. Et siis homme veidi masendunumana ärgata? Ma ei tea. Tähed veel ekraanil ei sõida, küll aga tekib rammestus, diivan tõmbab üha rohkem endasse. Nüüd nagu muresid enam ei olegi. Jah, seda ma neist tablettidest tahangi - võtke mu rahulolematus ja igatsused võimalikult pikaks ajaks. Muidu ma pean silmitsi seisma dilemmaga, kas lasta vabaks tüdruk, kes mulle väga meeldib, kuid kellega ei oska suhtes olla või siis proovida temaga kannatada, proovida elada seda suhtevärki. Ma ei tea, kas suudan teda taluda. Ei tea, mis temagi mõtleb. Ta on ka kinnine nagu minagi, võib-olla rohkemgi. Kui ta tunneb, et ma ei pööra talle piisavalt tähelepanu, siis ta ei ütle seda, aga see lööb välja kuskil peol, kui ta on kellegi oma sõbraga kudrutamas. Siis ei saagi aru, kas kõik on tsill või tegelikult mitte.

Kas ma võin ennast lõdvaks lasta? Olla enesekeskne nagu ma olen ja lasen H.-l taustal tiksuda, teha tal seda, mida ta peab ja mitte vaevata pead, kas me ikka oleme teineteise jaoks? See tundub ühtepidi õige. Teisalt kardan, et siis kaotan ta, ei väärtusta teda vms. nagu need etteheited meestele kõlavad.

Tahaks midagi, ikka pole läinud soov millegijärele. Pauk spiidi? Ei-ei, hoidun täna küll. Läheks homme raamatukokku? Või pikale rattatiirule? Või ujuma ja raamatukokku? Ei teagi. Hommikune jooksutiir või jooga ei kõla üldse halvasti. Kõige rohkem vist kutsub ikka rattatiirule. Mitukümmend kilomeetrit ja sellega on midagi päevast hästi läinud. Saan Coopist hurmaad ja proteiinibatooni osta ja elu on lill. Masendavate paigalolekute vahel. Kas siis laskuda sellesse, mida ma hindan masenduseks või siis võidelda vastu? Kas lubada olla sellel, mis on, isegi, kui see on närvilisus või selle vastand, flegmaatilisus; või siis midagi muuta, muss käima, jooksma?

Sellised mu elufilosoofilised küsimused täna on. Kas olla kodus ja lugeda, isegi, kui see ei taha edeneda ja ärevus on peal või olla õues, kus üldiselt on parem, aga kus ma ei loe. Ja teiseks: kas olla suhtes või minna lahku enne, kui tõsiseks läheb. Kui koos olla, kas siis panustada või lasta vabaks ja vaadata, mis välja tuleb? Mulle isegi meeldib nii, et me erinevates tubades teeme oma asju, aga kardan, et äkki talle ei sobi ja tunneb, et on täiesti mõttetult tulnud mulle külla, kui mina samal ajal teises toas kirjutan neid kaheldava sisuga ridu.