Pigem ma kirjutan ikkagi siis, kui olen hommikuti üksi kodus. Kui on pruut, siis on ahvatlus või lausa kohustus temaga koos kohvi juua ja juttu rääkida. Ta on tulnud pikka maa, pakkinud asjad, tulnud ööseks külla. Tunnen ennast häbematuna, kui kohe peale ärkamist kohvitassi ja arvutiga ennast temast eraldan. Kaunis õndsad on need üksildased hommikud.

Üleeile, peale und vanaisast, helistas vanaema ja teatas, et saatis vanaisa kesklinna notaribürood otsima. Helistasin vanaisale, ta kuulis telefonihelinat, ei saanud keset teed seisma jääda, nagu ta hiljem kirjeldas. Viiekümne meetri pärast tekkis tasku, kus peatas Volkswagen Caravelle ja helistas tagasi. Ta oli mustamäel ja tuli läbi, saime arvutis notari kontakti ja aja broneeritud.

Kõrvalmajas elab üks Elvise-ajastu fänn, ta näeb välja nagu Elvis oma läikivate tahakammitud süsimustade juuste ja kitsaste teksadega. Ta pargib sageli maja ette erinevaid 50ndatest pärit sõidukeid. Viimasel ajal on selleks priske politseiauto, üks suur vilkur katuse keskel. Mõnusad matsakas täissöönud vorm, rammusad vormid, nii võiks seda autot kirjeldada. Muidugi on see silmatorkav ja ootamatu vaatepilt teineteisega äravahetamiseni sarnaste tänapäeva autode vahel. Kui H. ühel õhtul koju jalutades seda märkas, ütles ta: mida iganes. Ja seejärel "võmm". Sõna võmm sai meie omavaheliseks naljaks Vormsil, kus peale randumist võttis meid peale kohalik vanamees, kes rääkis just saart vahel külastavast võmmist. Mulle seostus sellega sõna "põmmpea". Nii et juhul, kui siin rajoonis on liikvel mõni põmmpea, siis on ka võmm, kes temaga tegeleb. Vormsil olles tekkis palju muljeid, panin märkmetena kirja, aga siia ei viitsinud hiljem kirjutada. Olen nüüd veel saartele mõelnud. Tahaks Piirissaart külastada. Unega oli täna halvasti, läksin alles viie paiku magama. Ei joonud ega midagi, jäin netist lugema. Mitu pikka lugu sattus haigusjuhtudest, surmadest. Liisi Ojamaa lugu, siis Ekspressis Kallastes elanud tantsuõpetaja, mõlemal vähk. Midagi oli veel, mida praegu ei mäletagi. Nii et kuigi tundub, et ma palju ei loe, just raamatuid, siis internetis istudes loen koguaeg midagi, üllatavalt palju ajakirjandust. Paraku ka uudiseid, mida tahaks vältida, kuid ometi ikka vaatan pealkirju ja klõpsan neid lahti. Pigem on hea meel, kui satub ette pikem lugu, enamasti kas Ekspressis või viimasel ajal ka Edasi veergudel.

Õhtul lähme H.-ga kinno, vaatama dokumentaali neljast Hiina naisest, kes üritavad oma elu luua, olla iseseisvad naised ühiskonnas, kus see pole just liiga lihtne. Tahaks täna ka tööd teha, kirjutada, et nädalavahetusel ei peaks tegelema. Saaks üle pikema aja ühe hea rahuliku nädalavahetuse, kus pole midagi kuklas tiksumas.

Mõtlen, kas liituda näidendi kirjutamise kursusega. Pole väga kallis ja annab ehk hea tõuke midagi paberile panna? Võib-olla on kursus liiga lihtne? Ma ei tea, aga tundub, et võiks proovida. Või otsida netist tasuta online-kursuseid. Kuigi ma ei ole oma loominguliste katsetustega kuhugi jõudnud, siis ometi tundub see oluline edasi tegeleda. Leida oma hääl ja tegevus. Midagi, mida siin elus teha, millel on minu hääl ja nägu.

Midagi tahtsin veel öelda, aga ei tule kuidagi meelde. Ahjaa, kuigi AD pealt juba varsti kuu aega maas, siis see järelmõju ikka kestab. Märkan, kuidas muutun jälle inimpelguriks, kes ma varem olin. Suhtlemine, seltskonnad, rääkimine, kõik see on taas ebameeldiv, juba mõte kohtumistest. Eluraskus vajub peale nagu vihmamärjad lehed. Olen jälle see mina, kellega olen harjunud. Tujukas, pahur jne. See-eest üksiolek on taas talutavam. Nii et jah AD-l olid oma plussid, aga ilmselt neid polnud rohkem, kui miinuseid. Mõlemad on halvad variandid. Ilma joon vähem, aga samas olen ka depressiivsem. Kiusatus neid uuesti võtma hakata, aga ka hirm alkoholismi ees, mida mulle meeldib kombineerida nii ergutite kui rahustitega. Praegu on hea rahulik. Ja ma ei väsi kordamast, jooksukaif on tagasi. Hea tundlik seks on tagasi. Olen nagu normaalne inimene, poole tunni tulise andmise asemel tulen kümne minuti jooksul ikka. Nii et uuesti võtma ei tahaks hakata ravimeid, küll aga natuke katsetada. Mängida väikeste kogustega. Äkki ikka saab parema elu, plussid nii, et miinuseid ei kaasne.