Tagasi oma lehekülgedel. Ajataju on kadunud, vaid saabuv talv annab endast iga päevaga rohkem märku. Tagasi Vormsilt, tagasi mustamäel, siin, kus on Vilde grill, Black Mount pubi ja elektripood Esvika. Armsalt hingetu laki tänav ja Rocca al mare mere äär.

Täna on laupäev, vaba päev, ometi tahaks teha ära võlas tööd Teliale ja saatat tööde kokkuvõtte. Lubas päikselist ilma. Eks rattatiiruks ikka leiab aega. Võib-olla õhtul ka kinno, Taani film, kus õpetaja otsustab proovida strateegiat olla igapäev veidike vines, lootes nii päevadesse vaheldust ja rõõmsat meelt tuua. Ausalt öeldes tekib endalgi soovi proovida, äkki see teeb mind õnnelikuks, tekitab motivatsiooni ja elus hakkama saamise tunde? Reegel on vist, et peale kella kaheksat õhtul ei tohi juua ja nädalavahetustel ka mitte. Võib ainult tööpäevadel ja mitte liiga hilja. Arvata on, et seal filmis läheb käest ära. Muidugi läheb. Lähen putru keetma, tagasi linnas, nii nagu poleks ära olnudki. Paradiisisaar, mis seal olles tundus väga unenäoline ja oma ilus uskumatu on saanud mälestuseks, mis ajas üha moondub. Nüüd meil on H.-ga ühine tore mälestus, mille meenutamine paneb hinge helisema. Armastust täis rännak, sekka ka pisut jauramist, väljaütlemata asju eksidega suhtlemise kohta ja hea lepituskepp õues, päikse käes, mererannas, püstijalu vastu piirivalvetorni toetades.

Kõndisime viie päevaga kokku seitsekümmend viis kilomeetrit, täna tundub imelik mitte kõndida. Nagu tahaks kohe seda koormust, kuigi viimastel päevadel käis pea ringi. Ei tea, kas antidepressantidest loobumise tõttu või lihtsalt koormusest? Igaljuhul pearinglus, mis kohati tekitab hirmu kokkukukkumise ees. Vajaksin nagu maandust. Muidu on hea tervislik tunne. Matkal ikka veidi jooki tegime, aga ega metsas seda eriti vaja pole, meeled on niigi lahti. Hea rahulik on nokitseda metsas, teha lõket, soojendada teevett, korjata kuivi oksi ja siis lihtsalt kõmpida kuni vesi on otsas ning seda lõpuks majapidamisest saades on kraaniveega janu kustutamine suurim mõeldav nauding. Ja muidugi loodus peaaegu inimtühjal, kuid siiski funktsioneerival saarel on hämmastav ning mitmekesine. Seal on üks pood, üks kool, üks perearst, söögikoht, mis on avatud vaid suvel.