Alkoholirattas. Vähe und, palju jooki, tänaseks annab juba tunda. Eile käisin sõbra pool, kes ühel hetkel võttis välja mingi hiina kuldses pudelis napsi, mille maitset võiks kirjeldada sõnadepaar: erakordne jälkus. Kui ta käis korra vetsus, siis tundus mulle hea mõte täita pitsid uuesti. Hammas oli verel. Tahtsin ühe paiku koju sõita, kuid unustasin takso peale minna, kui taksojuht oli mõne minuti oodanud, siis ta helistas ja oli ootamatult sõbralik: hey, where are you, brother. Kiirustasin alla, kuid lifti ootamine ja sõit alla võttis veel paar minutit. Alla jõudes nägin telefonist, et juht oli lahkunud ja sõidu tühistanud. 2,50 läks minu arvelt ja sellised ongi Bolti reeglid - kui juht ootab üle nelja minuti, siis ta võib minema sõita, saades selle eest paar eurot. Ülihea teenus, meeldiv kliendikogemus. Taksot ei saanud, aga maksta küll. Võtsin siis jalgsiteekonna ette. Mu kodu polnud kaugel, kuid keha väsinud. Kümne minutiline teekond tundus mitu korda pikem. 

Kodus valasin klaasikese viskit, mis maitses selle hiina ilguse kõrval sametise ja magusana. Juhtus midagi, mille üle ma ei ole uhke. Jõin hommikuni üksi viskit kuni olin täiesti mälus ja keerasin kotile. Uni läks, nagu ikka, liiga vara. Süda paha, kerge peavalu, masendus. H. oli pahane, et meie plaanitud koosveedetud päev sellisena algas. Ta oli oma kodus. Kirjutas mu chati täis, kuidas ta arvestas teistsuguse päevaga ja on nüüd pettunud ja ei tunne ennast väärtustatuna. Tahaksin ennast kaitsta. Meil polnud mingit konkreetset plaani. Ta ütles, et tal on tänanvaba ja tahaks puhata. Eile siis rääkisime midagi ebamäärast, et suhtleme täna. Olin nõus. Mingit plaani polnud. Ja nüüd, kui me enne keskpäeva rääkisime, siis ta üritas tüli üles keerata, pettunult minu süüks ajada. Küsisin temalt eile ja ka täna, et mida ta soovib teha. Ei tulnud mingit vastust. Jällegi olen mina olukorras, kus tunnen ennast nagu tsirkusekaru, kes peab tegema kõik õigesti, tema õnnelikuks. Ilma et ta isegi ütleks, kuidas ta ennast õnnelikuna tunneb. Nähes seda chatti, mille lõpus ta soovis mulle head päeva. Ilmselgelt mitte rahulolevalt, siis helistasin. Ütlesin, et soovin temaga päeva veeta ja et minu meelest ta võiks külla tulla ja saame vaadata koos sarja, alustasime hiljuti "Queen’s Cambitiga". Tegin ühe õlle, jõin kohvi peale ja nüüd portsu tatart. Tahaks tagasi voodisse minna, pehme unekas hakkab tulema. Või teha veel üks õlu? Nii ta läheb märkamatult uuesti joomaks kuni on õhtu, olen purjus. Siis tekib jonn, ei taha magama minna ja ärgates on juba pühapäeva lõuna ja olek kesine, et mitte öelda kusine. Märkan, kuidas see üks õlu tegi purju. Rahusti mõju annab pehmusena tunda. Süütunne on kadunud, H. ees ja päeva ees. Kõik on tsill, nii nagu tahaks, et koguaeg oleks. Tahaks koguaeg olla alprasolaami mõju all. Tegelikult tavalisel päeval pole selle järele enamasti mingit vajadust, aga pohmelli süütunde ja depressiivsest mõtete rattast aitab välja. Mida siis nüüd teha? Panna mingi podcast ja jääda magama? Mul on hea meel, et ei pea välja minema, midagi tegema. Saan nautida kodusoojust. Eks see natuke armetu mu elu siin on. Sõber, kellel aitasin eile kolida, kolis välja suurest lahedast korterist, paksud kiviseinad, kaks korrust, müüsid korraliku vaheltkasuga maha, et kolida ajutiselt kesklinna suurde üürikorterisse kuniks maja ehitavad. Maja valikul on oluline selle lähedus kesklinnale ja ideaalis võimalus trammiga balti jaama turul käia. Selliseid asju võiksin ka ise mõelda. Oma maja kristiines, see kõlab väga mõnusalt. Ma olen mustamäel, nõukogude-aegses korteris, kuhu saab tuua ainult kitsast mööblit. Siin on küll üsna hubane, aga jah... muretsen tuleviku pärast, lähikuudel pole mingeid erilisi töid ette näha. See mõjub enesehinnangule ja -tundele. Kerge lootusetus. 

Tegin lõpuks Facebooki postituse, et hakkan kliente vastu võtma, teraapiaid ja nõustamisi tegema. Alguses tasuta ja kui asi jooksma hakkab, siis panen hinna. See võiks ju toimida. Paari aasta pärast elaksin sellest ära. Enne seda peaksin veel tegema erinevaid tööotsi, et leib lauale tuua. Kõlab nagu plaan. Võib-olla Õnnepalul on õigus, kui ta ütleb, et 33-aastasena saab tehtud mingi otsus, mida elus tegema hakata, mingi rada valitud. See võib muidugi muutuda hiljem. Tunnen, et minu puhul see vist nii läheb. On saanud ümber aeg niisama tilbendada. Tahan mingi valitud asjaga minna edasi, teha nö karjääri, käia mingit rada, mitte enam ekselda. Kuigi ega see ekslemine kuhugi kao. Lihtsalt ma olen nüüd vist valmis ennast kellenagi määratlema. Võtma vastu otsuse, eesmärgi - kahe aasta pärast nõustamistest ära elada ja seda rada käima. Vaatame, kuidas sellega läheb. 

Praegu aga... ei teagi, mida ma tahan. Magada, puhata. Veel ühe õlle juua. Vabad päevad on kõige ohtlikumad, sest siis teen, mida tahan ehk joon. Oleks mingi plaan, kellapeale minek, siis talitaksin teisiti. Homme õhtul kell 5 on tantsutrenn, sinna on üle kahekümne nelja tunni aega, liiga kaua, et mind tagasi hoida. Võib-olla H.-l on õigus, et ma ei väärtusta teda piisavalt. Plaan temaga midagi teha ei käivita mind, selle asemel valin koduse kurva joomise.