Eile käisin üle mitme kuu circlingus. Aususe ringis, mis on omamoodi grupiteraapia vorm, kus saab autentselt väljendada seda, mis enda sees parasjagu toimub. Tihti see protsess on valulik, kuid kuidagi on nii, et pärast seda kolmetunnist praadimist tuleb kergus, oodatud külaline. Lihtne on olla selles linnas, selles maailmas ja iseendas. Enam ei väldi pilke, olen avatud ilma, et peaksin pingutama.

Kuskilt tuleb ikkagi sisse armukadedus. Üks H. öeldud lause. Räägitud jutt, kuidas ta aastaid tagasi ringi tõmbas. Ja järjest mitu venda läbi käis, samast seltskonnast. Kui ta seda rääkis, siis mul oli kerge kuulata. Ütlesin talle ka, et see on okei, sest ma ei tea neid inimesi. Ta vaikis. Alles mitu päeva hiljem hakkasin mõtlema, et võib-olla ikka tean. Nüüd ei saa enam seda kahtluseussi peast välja. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga sisetunne ütleb, et on. Või on see armukadedus? Ma ei tea. Kuigi aastad on möödas, siis sellele mõeldes tekib rinnakorvi raskus. Kuidas on võimalik, et minu tüdruk andis end kätte nii paljudele, kes teda isegi tõsiselt ei võtnud? Raske sellega leppida. Kuigi mulle meeldivad litsakad naised, nende vabadus, siis suhtes olles seda enda kaaslase juures nähes, on seda raske aktsepteerida.

Vahel on tülid, kus ta ütleb, et tahab lihtsalt mõistmist ja aktsepteerimist. Ütleb seda nagu rünnates, ette heites, et ma ei suuda isegi seda väikest asja teha. Ja siis ma olen nõutu. Tahaks küsida, et mida ma pean tegema või ütlema, et sa ennast mõistetuna saaksid tunda? Pole kindel, kas neid tülisid saab selgeks rääkida. Olen segaduses, mida neil hetkedel teha. Põgenemine ei aita. Rääkimine ka ei aita. Mingil hetkel lihtsalt läheb jälle paremaks.

Ma ei suuda uskuda, et minus on niipalju armukadedust. Suhtes olles tuleb see välja. Järgmine kord, kui ma näen teda mõne oma "sõbraga" kudrutamas, siis ma sekkun ja väljendan ennast, mitte ei kannata, ei suru ennast alla. Võtan seda, mida vajan. Rõduakna taga käib üks vares istumas. Iga päev ta ikka leiab aega, et ennast sisse seada. Tundub, et talle meeldib see oks ja omaette olemine. Vahva lind. Ta tundub natuke kurb. Tekib kaastunne. Tahaks temaga kontakti luua. Trepikojast kostab Nokia nuputelefoni helin, vali meloodia ja seejärel venekeelne jutt. Vares tõusis lendu. November.

Jooksmine on saanud hoo sisse, nüüd ikka mitu korda nädalas mingit trenni teen, tantsima ei jõudnud see nädal üldse, sellest on kahju. Uuel nädalal jälle rohkem. Nädalavahetus tuleb, tore. Nüüd alles saan aru, millises augus ma mitu päeva olin, hädas, oskamata ennast aidata, ei tahtnud suhelda. Juba mõtlesin, et peaks hakkama antidepressante uuesti võtma, sest see lootusetu nägemus rõhus, võttis une ja igasuguse tahtmise midagi teha. Nüüd, kus olemine parem, on lihtne olla tänulik elu eest just sellisena nagu ta on. Raske on leida usku siis, kui seda pole.

Varsti rongile, lähen H.-le Tartusse vastu. Sõidame koos tagasi. Tegelikult tahtsin nii väga põhjust kuhugi sõita, just rongiga, kus ei lähe erinevalt bussidest ja autodest süda pahaks. Vagun on nagu liikuv korter. Meenuvad India rongid, kus inimeste vahele litsutuna higi tilgub. Aknad on lahti, lae all ventilaatorid vuhisevad, kuid higi tilgub ja mõtlemine muutub väga aeglaseks.

Natuke on ikka ärevust, et ma ei jõua kõike teha, mida peaks. Psühhoteraapia kursuse harjutusi ei viitsi teha, ei taha. Kõike ei jaksa. Tahan puhata, rahulikult võtta. Teha vähem.