Nagu mingi blokk on ees, ei saa minema. Nüüd on algus tehtud ja edasi ehk läheb lihtsamalt.

Kolmas päev ilma alkoholita, ööd on rasked, magama jääda keeruline, keha on väsinud, aga mõtted tormlevad ringi. Nimetasin selle alkoholideemoniks, kes minus möllab ja oma osa nõuab. Kus mu õlled on, möirgab ta. Vahel proovib ta heaga, küsib ilusti. Ütleb, et oleks ju mõnus üks õlu teha. Seal rõdul, kus sul see kast Saku Heledaga on. Mõnus külm pudel, hea janukustutaja, meeldiv värskendav maitse, rahustav mõju. Siiani olen ise olukorra peremees. Mulle ei meeldi keelud ja seega tegin H.-ga kokkuleppe, et kuu aega ei joo. Võin juua, kui tahan, aga isegi ühe lonksu alkoholi joomisel, pean talle kakssada eurot maksma. See on minu jaoks geniaalne süsteem, ei ühtegi piirangut. Lihtsalt väga kallis hind ühe õlle jaoks. Praegu on põnev. Mitte juua on huvitavam, kui juua, sest see on midagi uut. Alates kuskil mai kuust jõin ju praktiliselt iga päev. Kujutan ette, et mitte juues jääb rohkem aega ja energiat muudeks asjadeks, eriti praegusel pimedal ajal, kus juua pole nagunii eriti lõbus. Küll saab ka unega korda. Tõsi, eile õhtul võtsin taas pool tabletti rahustit. Ka selle mõju hakkab vähenema. Tahaks saada puhtaks kõigest. Kogeda elu nii, et midagi ei tarbi. Eks ta ilmselt selline vastikult realistlik on, aga võib-olla see on minu alkoholist läbi imbunud prillide vaade. Et kainenedes tundub kõik teravam ja valusam, aga kui mõnda aega ei tarbi, siis äkki läheb paremaks?

H. sõitis eile minu juurde, istus trollis, kuulas psühhedeelse vaibiga mussi. Korraga hakkas kõik kahtlane tunduma, maskides inimeste pilk morn. Maailm muutus kuidagi nagu ebarealistlikuks. Ta mõõtis veresuhkrut - jah, see oli väga madalale langenud. Tekkis paanika, kas ta ikka jõuab minuni. Kaasas polnud midagi magusat. Marja peatuses tuli peale hallipäine neljakümnendates mees, kes mängis Pokemon Go-d. Kõik läks veelgi segasemaks.

Mõistsin H.-d, me elame väga segases ja kahtlases maailmas. Kas pole mitte need maskid ka omamoodi jabur mäng? Maailm, millega me oleme harjunud on muutunud millekski raskesti usutavaks. Korraga kanname me iseenesest mõistetavalt maske, elame nagu uues reaalsuses, kus on raske vahet teha, mis on mäng ja mis on päris. Kuidas neid eristada? Mis on Pokemon Go, mis on koroona, mis on vandenõu, mis on viirus, mis on mõni muu viirus, mis on õige ja mis on vale? Keegi ei tea, on küsimused, aga puuduvad vastused. Kui keegi ei tea, siis on kõigil õigus. On teadus ja terviseamet oma soovitustega, millest muust neil lähtuda on? Isegi, kui sealgi pole kõik loogiline. Viimase nädala jooksul on ka minust saanud maskikandja, bussides, poodides hoian seda ees. See pole üldse minulik mõtlemine, aga kui kõik kannavad, siis teen ma ka, ei hakka üksi see rebel olema ja vastu töötama. Raske on bussi või poodi sisenedes, sest prilliklaasid lähevad uduseks.

Õnneks on meil H.-ga üsna sarnane lähenemine, et ei paanitse ja võtame rahulikult. Kodus pandeemia tõttu pingeid pole. Eile, kui raamatukogust tulin, siis tundsin viha. Pidin eile tegema toimetusi, mida väga ei viitsinud, tegelema maksude maksmisega ja planeerima nädala töid, sealhulgas turundustekstide kirjutamist, mis mulle väga midagi ei paku peale väikse sissetuleku. Raamatukogust väljudes kees minus viha. Otsustasin ratta selga istudes, et ei taha sellega emotsiooniga koju minna, võtsin suuna nõmme mäkke, tuhisesin sealt üles, suuri külmi vihmapiisku hakkas kolinal mustast taevast alla kukkuma. See lisas mulle ainult hoogu, võtta vastu üks päris väljakutse, halb ilm rattal. Kergliiklusteel oli üllatavalt palju jalutajaid, rullsuusatajaid ja rattureid. Tavaliselt on oktoobrist kuni aprillini see aeg, kus olen nendel märgadel ja külmadel teedel üksinda. Sel aastal mitte. Ilmselt kodus olevad inimesed tunnevad vaimse tervise huvides vajadust liikuda, olgu ilm milline tahes. Nii et kui vanalinna restoranid on kõledalt tühjad, siis nõmme kergliiklusteedel on vihmasel novembriõhtul peale kella kaheksat elu. See rõõmustab mind ja aitab näha, et on veel neid, kes vajavad õues liikumist. See kergelt lirtsuv heli, mida teevad siledal veega kaetud asfaldil veerevad kummid, tekitab mu kõrvadele mõnusaid orgasme.

Proovides peale keskööd edutult magama jääda, sain taas vihaseks naabermaja trepikoja prožektori peale, mis paistab mu tubadesse. Vaatamata kardinatele on toas liiga valge. Ma igatsen pimedust, aga ikka oleks nagu jaaniöö. Tõusin voodist ja toetusin küünarnükkidega aknalauale, põrnitsedes seda laoplatsi valgust, mis lisaks vastasmaja parklale kiirgas mu rahutule näolapile. Ma oleks näinud akna ääres lugeda. Eelmisel sügisel kirjutasin maja esimehele, et see häirib. Ta vastas, et see lamp on seal juba kaheksa aastat, seda ei saa muuta ja soovitas tundlikumatel inimestel kardinad kasutusele võtta.

H. lebas voodis. Ta tahtis seksida, aga ma ajasin tagasi, üks väheseid kordi, kus mul polnud mingit tuju. Endalegi üllatuseks ma ei võtnud vedu, polnud seda meeleolu. Ta ei hakka ka ise mind masseerima, ei võta mu riista kätte. Olin natuke solvunud, et see käima tõmbamine alati minu peal on. Ta küll suudles mind, aga ei pannud isegi käsi ümber, vaid hoidis neid ümber padja. Mul ei olnud mingit tahtmist hakata ta tussut katsuma. Olin ilmselt nende vastumeelsete tööde ja alkoholi ärajätmise tõttu ärritunud. Ta oli pettunud, kuid saime õnneks rääkida. Tuli välja, et ta oli saanud samal päeval kaks tööpakkumist, mis tundusid talle head, lisaks on tal praegu töökoht olemas, mis ka väga meeldib ja ta peab lähipäevil tegema raske valiku. Oli üks neist kordadest, kus ma oskasin olla hea kuulaja. Ta sai kõik välja rääkida ja oli pärast mulle tänulik. Vahel läheb ikka hästi ka. Kuigi mu tujutus seksida oleks võinud lõppeda vastastikkuse solvumise ja üksteisele selja keeramisega, siis jagasime lähedust, olime toeks. Tegin midagi õigesti, nimelt jäin kohale, ei läinud emotsionaalselt lukku. Kui oskaks alati nii tark olla. Tavaliselt siis, kui tunnen, et olen midagi olulist ära õppinud ja nüüd oskan, tuleb uus väljakutse, läbikukkumine ja parimal juhul õppetund, mis koha taas kätte näitab.

Sirvisin eile Mihkel Raua uut raamatut. Ta kirjutab ümber seda, mida juba valdavalt tean. Populaarseid suhteõpikuid, lantimisnippe jms aktuaalset elutarkust, aga ta stiil on nauditav ja näited kohati väga naljakad. See tuletas meelde, et ma ei pea kirjutama ilmtingimata midagi väga originaalset, sest lugejad tahavad seda inimest, mitte ennekõike seda, mida ta kirjutab. Eks teema peab ka muidugi haarav olema, aga kui armastatud autor kirjutab mitte nii väga hea raamatu, siis see ei pruugi tähendada pettunud fänne. Vastupidi, kui mõni autor meeldib, siis igaljuhul tahaks lugeda ka ta nö kehvemaid asju.

Hiljem vaatasin ta Kroonikale antud intervjuud, kus ta võttis omaks üle kümnetuhande eurose kuupalga. Minus tekkis kadedus ja soov samapalju teenida. Elada jõukalt ja vabalt. Osta endale ja pruudile lennupileteid, uusi Apple’i tooteid, sisustada kodu, mis asub vabalt valitud linnajaos või riigis. Korraga tundus enda elu väga vaene, kuigi mõnes mõttes ka vaba. Saan teha trenni, millal süda lustib, on aega kirjutada ja õppida huvitavat eriala. Vähemalt ma pole kuskil kontoris ori, vihates oma tööd ja teenides selle eest tuhande eurost kuupalka. Kuigi tahaks paremat elu, siis alati võiks palju-palju hullem olla. Seda ütles ka H. kui hommikul kohvi jõime. Ma vaatasin sind eile öösel seal akna peal seda prožektorit kirumas, ütles ta. Ja mõtlesin, kui kohutav võib elu olla, milliseid kannatusi endaga tuua ja sa lihtsalt ei saa rahu ühe lambi pärast.