Nii nagu mõned päevad tagasi olin täiskuu augus, siis nüüd olen vaikselt välja roninud. Ei teagi, kas roninud või on mind tõstetud, ilmselt mõlemat. Joogapraktikad ja taasloodud meditatsioonirutiin aitavad kindlasti kaasa. Vist pole kunagi varem nii lihtne olnud meditatsiooniga taasalustada. Tavaliselt on algus raske, paigal püsida kohati võimatu, alles peale nädalat läheb nauditavamaks, tekib tüüne paigalolek, soov jääda kauemakski istuma. Nüüd aga, vähemalt siiani, nende mõne päeva jooksul pole seda hullu rahutust kogenud. Võib-olla tõesti ka planeedid toetavad, vahel ikka loen, merkuuri retrograad sai nüüd läbi. Asjad peaksid jälle sujuma hakkama. Ja rahad võiks liikuma hakata, oleks aeg. Samas, ega ma väga ei taha ka teha neid filmitöid või muud, mis mind hingeliselt ei toida ja millel ma pikemat perspektiivi ei näe, kuid mis annavad raha. Tahaks ikka leida viisi, kuidas teha enda sissetulek sellest, mis mulle meeldib. Eks see osaliselt ongi nii, tekstide kirjutamine, aga seda oleks vaja laiendada. Kirjutada rohkem tekste või siis hakata teraapiaid tegema. Enne oleks vaja veel õppida. Mulle tundub küll, kuigi see aeg ei pruugi kaugel olla, kui alustan. Üks kuni kaks aastat.

Taas lähevad mõtted Paenasti peale. Armas maakodu. Kus ma seda veel saaksin kogeda? Seda looduses olemist. Uskumatult kättesaamatuks on maaelu muutunud. Endal maakohta pole, üheks ööks kuhugi Airbnb majja minemine pole päris see, pikemalt jääda on kulukas. Kulunud sauna eesruum kuskil põllu servas, rohkem ma ei küsi. Kõiki mugavusi pole vaja. Natuke internetti, välikäimla, kord või paar nädalas sauna. Sellised lihtsad unistused. Muidugi, seal maal tekiksid omad rahutused. Siiski, kui oleks võimalus, siis ma käiks. Kuidas see võimalus endale luua?

Veider, et näiteks ülikoolikaaslastega teame juba üle kümne aasta. Siis olime kahekümne-aastased, nüüd on üle kümne aasta mööda libisenud, tekkinud on paarid, kes on lapsed saanud, kes kodud ostnud. Tüdrukutest on saanud tädid, poisid tunduvad ikka poisid, lihtsalt näevad välja vanemad ja elavad igavamat elu. Ega ei olegi vist midagi taga igatseda. Filmipaviljonis rummi juua peale magamata kuud, see oli tore, aga praegu vist ei annaks midagi?

Täna on põnev päev, lähme H.-ga raamatukokku, tema õpib ja mina õpin, õpime koos. See Tehnikaülikooli, moodsa nimega Taltechi raamatukogu on mulle olnud teiseks koduks. Koht, kus ma olen olnud inspireeritud, igavlenud, piinelnud, maganud, lihtsalt olelenud, kui koju pole tahtnud veel minna. Siis, kui õhtuseid tantsutunde veel polnud ja raamatukogu oli ainus vaheldus, kuhu oskasin minna. Täna loen koolimaterjale. Võib-olla loen ka romaani. Proust on pooleli, aga võtsin koju Llosa "Paha tüdruku", mida Mart Juur Prillitoosis soovitas, kiusatus seda lugema hakata hoopis. Prillitoosi, kunagist vanainimeste saadet, mida viimasel ajal on hipsterite poolt ümber bränditud aeglaseks televisiooniks, ma muidu ei vaata, aga Juure raamatusoovitused on alati mõnus vaatamine. Rohkem ei teagi, et televisioonis raamatutest räägitaks.

H.-ga saime lepitud ja nüüd tundub kõik hästi. Olen temas kindel rohkem, kui kunagi varem. Ta läheb peagi nädalaks Lõuna-Eestisse kooli, tean juba, kuidas hakkan igatsema, samas, meie vahel on kõik hästi ja nii on kerge tal minna lasta. Armastus või armumine, ma ei teagi, kumb täpselt, on nii õrn. Järsku on keegi nii oluline, tema käekäik. Ja tema käitumine ning mõtted mõjutavad ka sind. Imelik on sellist kahekesi liikumist kogeda, sest olen harjunud mõtlema endast kui üksikust hundist, kes on loodud üksi olema.