Paha tuju jätkub. Eile oli sitt päev, täna pole parem. Vähemalt on päike väljas. Mis siis teha? Põgeneda jälle ujulasse? Või raamatukokku? Pigem see viimane, jah. Eile õhtul läks H.-ga jälle tüliks. Väga ootamatust kohast. Helistasin talle õhtul, olin üsna väsinud ja tujutu, oli tunda, et see kõne oli igav. Hiljem ta kirjutas mulle kriitikat, kuidas ma rääkisin talle asju vales järjekorras ja ei tundunud huvitatud. Ja et see tekitab temas ärevust. Tundsin ennast rünnatuna. Üritasin jääda rahulikuks, aga näitasin välja rahulolematust selle kriitikaga. Siis ta küsis, miks ma juba päeval ei kirjutanud talle. Et tema tahab küll koguaeg teada, mida ma teen ja minuga suhelda (kuigi ta ise ka ju ei kirjutanud). Niisiis me jaurasime. Helistasin talle peale tantsutundi, siis ta ei rääkinud eriti midagi. Ütles ainult, et ma ei kuula ega mõista teda. Kui küsisin, mida ma teha saan, siis ütles, et ei tea. Pärast veel kirjutasime üksteist süüdistavalt messengeris. Proovisin armastust saata ja lepitust leida, aga midagi taolist sealt vastu ei tulnud. Hakkan vaikselt aru saama, millise psühholoogilise pagasi ma temaga kaasa saan. Ootamatult kerima hakkav süüdistuste jada, mis võibki alguse saada sellest "miks ma juba varem ei kirjutanud" lapsikusest. Miks ta ise ei kirjutanud? Selle peale ta vastab, et see ei ole see. Ta tahab näha, et mina ise tulen selle peale. See, et ma plaanisin talle õhtul peale päevatoimetusi helistada, teda ei rahuldanud.

Nüüd, olles öö ära maganud, tunnen ma lisaks armastusele ka vastikust tema suhtes. Eile ta oli minuga rahulolematu ja ei suutnud selle tundidepikkuse suhtlemise peale ühtegi head asja öelda. Isegi ei üritanud. See paneb mind mõtlema nagu ta tahaks meelega suhted rikkuda, et siis õigustada sahmerdamist kellegi teisega. Ma muidugi ei tea, kas see nii on. Võib-olla ta lihtsalt ei saa aru, mida ta teeb. Päris väsitav on see kõik ja paneb mind mõtlema, kas ma tahan sellise psühholoogilise pommiga suhtes olla. Võib-olla on aeg ennast natuke välja tõmmata. Hoida distantsi.

Raha puudus hakkab häirima. Filmil teenitu hakkab vaikselt lõppema. Nüüd tuleb kulud kokku tõmmata. Ja samal otsida teenimise võimalusi. Vahel tundub huvitav isegi toitu vedada jalgrattaga. Muidugi on esialgu see mõte alandav. See pole ju see, mida ma teha tahan, aga mis siis. Võib-olla on hea vahepeal rasket elu elada. Praegu on mul ju aega liiga palju. Korra või paar nädalas võiks ju sõita rattaga. Vähemalt proovida. Ja siis sellest kirjutada. Vaatan, kui lihtne või raske on alustada. Praegune ratas põhimõtteliselt sobib. Kuigi maastikuratas oleks vist parem, saaks äärekivisid mugavamalt võtta. Loodame, et tekib ikka muid võimalusi.

Jah, tuttav melanhoolia on tagasi. Lausa tahaks hakata antidepressante uuesti võtma. Mul on sageli sitt tuju ja see mürgitab kohe ka suhteid. Moondab kõike, mida näen. Ei taha ühtegi kõne vastu võtta, kuhugi minna, kuidagi ennast aidata, isegi rääkida mitte. Ja siis istun oma kurbuses. Põlguses enda ja teiste vastu. Selline seis mõjutab ka suhteid. Praegu on küll selline viha H. vastu, et kavatsen teda ignoreerida. Ma ei taha temast enam midagi teada. Märkan, kuidas ma ka ise regresseerun kuhugi lapse ikka ja ei käitu täiskasvanulikult. Kui me mõlemad seda teeme, siis pole väga palju lootust. Kui mina suudan keskmesse jääda, siis on väljapääs olemas. Mina olen mina ja tema on tema. Ma vastutan oma õnne eest ja tema enda oma eest. Eile tundsin nii selgelt, kuidas ta üritas mind teha oma tunnete eest vastutavaks. Jälk manööver, aga ilmselt alateadlik. Ta pole selles süüdi. Tema vanemad on. Kes pole ka selles süüdi, vaid omakorda nende vanemad.

Kas suudan jälle meditatsiooniga alustada? Nüüd on mitu päeva vahele jäänud. Joomisega tahan küll piiri pidada. Võib-olla see on üks masendava meeleolu põhjuseid. Täielik jura. Pohmellis olles langen ohvrirolli, kus kõik tundub raske ja üle pea käiv. Enesehinnang vajub põhjakihtidesse ja jääb sinna ikka mõneks ajaks. Samastun selle põhjaga ja siis ei näegi mõtet ka ennast sealt tõsta. Alkoholiga on lõpp. Ma arvan, et peale seda suve, mis oli, võiksin ma aasta mitte juua. Mind ajab vihale, et pean ühe tekstiga tööle asuma, mis on vastumeelne. Inglisekeelne ja räägib programmeerimisest. Ei taha sellesse süvenda, aga lubasin. Eile lõpuks siiski läksin tantsuproovi. See oli viga, oleks pidanud endale hommikul kindlaks jääma. Nüüd olen kindel, ei lähe enam sinna. Peaksin seda oma tantsupartnerile ütlema, aga kuna ma väldin konflikte ja ebameeldivaid vestlusi, siis lükkan talle teatamist edasi. Eile ütlesin, et ma ei viitsi käia seal. Ta veenas mind ümber. Piinlesin seal kaks tundi, tujutuna. Never again. Teen ainult seda, mida ise tahan.