Piirangud karmistuvad. Tantsutunnid on ainsad päikselised tunnid nädalas, mille nimel elan ja mis aitavad hoida tervet psühhohügieeni. Kõik muu on raske, murettekitav, mõtlemine. Tantsides on lõbus, aeg lendab ja ma ei mõtle muredele - olen valmis selle eest palju andma. Eile kolm tundi järjest. Algajate grupis käivad tüdrukud, kellega ma varem polnud tantsinud, aga kes on juba piisavalt head, et nendega saab tantsida, hea vaheldus oma väiksele kindlale grupile kõrgemal astmel.

Eelmisel nädalal sai mitu suurt otsust vastu võetud. Esimene neist oli kliente vastu võtma hakata, nõustamist praktiseerima. Ja teine sündis eile, kui otsustasin teha kuu aega pausi alkoholist. See muidugi pole teab mis saavutus, aga olen uhke üle enda üle. Nii on lihtsam elada paremat elu. Saab ka selgeks, kuipalju alkoholi igapäevane tarbimine üldist meeleolu mõjutab. Tegelikult võiks seda perioodi pikendada, sest esimene kuu läheb alkovaba eluga harjumiseks. Kiusatustest üle saamiseks. Kolmandal kuul on juba puhas rõõm. Eks kohe tahaks midagi muud. Nimelt kivi hakata suitsetama, seda lõdvestavat mõju, kuid hetkel pole endal kodus midagi. Ei teagi, kas see on halb või hea. Eile läksin kella kümnest õhtul voodisse, olles võtnud pool tabletti unerohtu, uni tuligi, kuigi enam ei niida see pool tabletti nii nagu suvel, kuid ärkasin kella ühe ajal öösel. Lootsin, et äkki on juba hommik saabumas, kuid ei, alles üks. Seejärel ei tulnudki und kuni kella kuueni hommikul. Mis ma sel ajal tegin? Kuulasin podcaste ja üritasin uinuda. Millegi muu tegemiseks olin liiga väsinud. Lõpuks jäingi alles hommikul magama ja lasin peaaegu keskpäevani välja. Sellist mustrit ei mäletagi, et oleks varem olnud. Aga noh, mis seal ikka, kui nii, siis nii. Nüüd on juba kerge ärevus, tahaks joogat teha, aga ei viitsi. Kiirustan raamatukokku, et tööd hakata tegema, kohustuste nimekirja otsast pihta. Kodus olles tundub kõik hirmsam, koroona ja sellega seotud hirmud. Õue minnes tuleb välja, et elu ikkagi käib edasi.

See nädal tuleb videokohtumisterohke, see tekitab kerget ärevust. Oleks vaja mediteerida. Okei, teen siis selle viis minutit. Mu nipp on selles, et ei pane endale minimaalset aega, isegi üks minut on okei. Kui juba maha istun ja pihta hakkan, siis kümme minutit tuleb ikka ja juba toimibki. Aga kui üritan ennast veenda kahekümneks minutiks mediteerima, siis on vastupanu suurem.

Pea on veidi paks, tundub, et rohkem pole midagi. "Tähenduse teejuhtide" podcastis oli juttu Krishnamurtist, kahetunnine episood lõppes saatejuhi tõdemusega, et võib-olla see kaks tundi enda tühjaks rääkimist on ka teraapilise mõjuga.

Täna tundub nagu ei öelnudki midagi, mõttetu tekst. Panen siiski üles. Tahan jätta ruumi ka sellele, mis minu arvates on mõttetu. Kes teab, mis millekski on vajalik ja katsun siis protsessi usaldada. Tõde on radadeta tee, ütleb Krishnamurti.