Võimatu on olla. Hakka või tõesti seda täiskuu närvilisust uskuma. Eile rahutu. Läksin pikale rattatiirule, et meel maha rahustada. Ei õnnestunud, tagasi jõudes olin hoopis vihane. Olles poes kassas kaubad ära piiksutanud, ilmus ekraanile teade: palun kutsuge teenindaja. Teenindajat aga polnud kusagil. Poes mauras koljatimõõtu vene mees, kes kurgupõhjast möirgas. Ei teagi, mida ta tahtis, maski ta ei kandnud, turvamees käis alandlikult ta sabas ja proovis õrnalt midagi selgitada. Peale mõneminutilist ootamist loobusin ja kõndisin välja.

Alles üleeile tundsin ennast hoos ja õnnelikuna. Võtsin vastu esimese teraapiakliendi, kohtumine läks väga hästi. Hiljem salvestasime sõbraga podcasti. Otsustasime teha mõned osad kõigepealt sahtlisse ja siis vaadata, kui hakkab jooksma, avaldada. Eile aga olin järsku, nagu ilma mingi põhjuseta jälle augus, siplemas eksistentsi võimatuses. Rahutu, kurb, rahulolematu. Niipalju raamatuid, mida tahaks lugeda, aga ei suuda keskenduda, et toaski püsida. Tahaks hakata uuesti antidepressante võtma, kuid pelgan esimesi nädalaid, kus depressioon võib süveneda.

Mu enesetunne ja -hinnang mõjutab loomulikult ka suhteid. Õhtul läksin pruudile autoga tööle vastu. Tõin ta enda juurde, aga olin väsinud. Terve nädal, mis ma pole alkoholi joonud, olen maganud kehvasti. Tundsin väsimust, viskasin voodisse pikali. H. tuli ka. Tajusin, et ta tahaks seksida. Ma oleks ka tahtnud, aga olin väsinud ja polnud seda meeleolu. Ta ei tee ise kunagi esimest sammu, jääb nagu ootama ja muidugi ma saan aru, kas ta pigem tahab või mitte. Enamasti tahab. Mind ei ole raske käima tõmmata, natuke silitusi, aktiivsust ja isegi väga väsinuna tekib tahtmine. Vist oli ka natuke jonni minus. Tahtsin talle näidata, et kui ta midagi ei tee, miks peaksin siis mina. Jäingi magama. Ta läks teise tuppa, ma ei kuulnud, kui ta tagasi mu kõrvale tuli. Hommikul sain ta pilgust aru, et midagi on valesti. Tegin talle kohvi, istusime köögis. Polnud otseselt tüli, aga polnud ka mugav. Rääkisime juttu. Rääkisin ka eelmise õhtu läbi. Kuidas mu magamajäämine ei tähendanud huvi puudust, vaid väsimust. Hea meelega oleks teinud hommikul seda, mida eelmisel õhtul ei jõudnud, aga ta pidi tõusma. Õhtul ei tahtnud mina, nüüd ei tahtnud tema. Nõme ja ebamugav olukord. Mõlemad on kiimas, aga ei saa kepitud. Kõlab nagu suhtes olemine. Kui ta hakkas minema, siis ütlesin, et tahaks täna midagi hoopis koos teha. Ta ütles, et tal oli just neli vaba päeva. See oli mõeldud etteheitena. Ja nii mõjuski. Solvusin, tundsin kurbust. Kui ta läks, siis oli raske talle isegi tsau öelda. Mis on, küsis ta.

Kas ma olen midagi valesti teinud, küsisin.

Ei ole, ütles ta. Soovisin ilusat päeva.

Tunne on sitt. Tahaks lahku minna. Tahaks põgeneda sellest maailmast ja kehast, olukorrast. Ma ei leia oma kohta, oma inimest. Ma olen tulnukas siin planeedil. Kas ma suudaksin lahku minna? Kas ma elaksin selle üle? Ikka, aga kas see oleks õige või vale? Väiksest peale on minus olnud destruktiivsed hood, kus ma tahan kõik hea lõhkuda, loobuda kõigest, mis mulle armas. Tahaksin H. kustutada igaltpoolt ja talle mitte kunagi enam kirjutada. Igatseksin ennast lolliks, aga ka suhtes pole ju hea olla. Vahel on väga hea. Kuni siis, ilma mingi põhjuseta on jälle pask. Miks ma tunnen ennast süüdi selle ees, et tahtsin lihtsalt magada? Õudselt räbal on olla. Ma vihkan enda elu. Ennast ja teda. Tahaks ta surnuks piinata. Ja seejärel endale kuuli pähe lasta. Ma ei tea, mida selle enesetundega teha. Veel rohkem trenni? Niigi juba treenin ennast üle. Järjekordne jooksutiir? Jah, see annaks tegevust, aga ainult nii kauaks, kui jooksen. See kohatu ja kurb tunne saab mind kätte igaltpoolt. Ma isegi elaksin selle üle, kannataksin ära, aga suhtes on selle tundega võimatu. Ma ei saa temaga meeldivalt aega veeta, kui olen selles augus. Mida ma pean segi peksma? Mida ma pean tegema, et vabaneda sellest sitast? Ma olen nii väsinud. See pole väsimus. Ma olen väsinud sellest tundest. Sellest madalast tundest, kus ma tunnen, et ma pole midagi väärt ja ma ei taha midagi teha. Õhku lasta, kõik õhtu lasta.

Loen Mario Vargas Llosa "Paha tüdrukut", ma ei tea, kuidas selle peategelane Ricardo suudab oma armastatut terve elu tagasi oodata. Temast üle saada, lubada tal abielluda teiste meestega, kuid seejuures ikkagi olla ta vastu lahke ja armastav. Ma tunnen, et ei suuda. Tahan kõik sidemed läbi lõigata. Lootes nii kaugeneda sellest valust, millest, tean ju küll, pole pääsu. Õnnetu pühapäev. Lõksus. Ei tea, mida teha. Enam ei saa käia kolm korda nädalas tantsimas, vaid korra seitsme päeva jooksul. Loobun vist ka sellest. Tantsimine tõi mind välja mu kurbusest. Nüüd ei jää muud üle, kui sellega leppida. Kassida. Oodata paremaid aegu.