Võtan unerohtu ja sisemine kriitik vaikib.

John Gardneri sõnade kohaselt on kahte sorti lugusid: need, kus peategelane võtab ette teekonna ja teised, kus "linna" saabub keegi võõras. Võib-olla see ongi parim lugude-teemaline teooria, mis ma kunagi kuulnud. Üks kahest vist igas loos mingis variatsioonis esineb. Olen kuulanud niipalju Edmund Burke’i seltsi podcasti, et tihti hääl minu peas, kui kirjutan, on kahtlaselt Hardo Pajula sarnane. Pühapäeva õhtu. Nädalavahetus, mil ei töötanud ega pidutsenud ennast segi. Üsna kerge on olla ja ootan juba homset, ujuma või jooksma minekut ning päeva raamatukogus. Jõudsin isegi kodu koristada, tõstsin magamistoa ümber. Liiga kauaks olen siia korterisse jäänud. Muidugi on see ka armas, aga samas mulle ei meeldi. Ei meeldi mõned tapeedid, põrandavärvid, juhuslik mööbel, mida ma pole valinud, aga mis on aastakümnete tagant tänasesse kaasa tulnud. Ma pole kunagi tööl käinud ja raha kogunud mööbli jaoks. Muidugi tahaks valida korraliku tänapäevase riidekapi, kus kauem seisnud riided ei võta iseloomulikku puuplaadi lõhna külge, kuid ilmselt tahan seda siiski piisavalt vähe, et mitte midagi selleks teha. Reisimiseks suudan kõrvale panna, investeerimiseks ka, kuid mööbli ostuks? Ei. See on liiga kallis ettevõtmine. Isegi uut voodit pole raatsinud osta. Kattemadratsitki mitte. Okei, selle viimase võiks ära vahetada küll, viimase kümne aasta jooksul on sinna valgunud liiga palju spermat, verd, higi ja jumal teab mida veel.

Miski häirib mind. Mingi rahutus. Raske on olla rahul. Võtan pool antidepressanti. Mul on sõltlase mõtlemine. Millal see kõik algas. Ilmselt 16-aastaselt, kui hakkasin savu tegema. Aga enne seda? No kui ma meenutan lapsepõlve, siis piiri ma pole kunagi osanud pidada. Taskuraha kadus kiiremini, kui vennal ja näiteks magus sai samuti kas otsa või siis läks süda pahaks. Rohkem variante polnud, seda et võtaks iga päev ühe kommi, avaks ühe akna šokolaadikalendrist, ei. Tahtsin kõike head kohe. Nüüd ma süüdistan ennast selles, et ma olen kolmkümmend kolm ja ei tea ikka veel, mida elus teha. Õieti ei naudi midagi, ei kisu kuhugipoole. On hobid, mis väga meeldivad, aga millesse ei taha nagu uppuda. Kohe, kui hakkan millegagi rohkem sügavuti minema, kaotan huvi või läheb raskeks ja ma enam ei suuda endale põhjendada, miks nii jätkata. Tahaks olla milleski hea, mingi eriala inimene. Nüüd, kus ma selle välja kirjutan, saan aru, kui jabur see on. Või vähemalt paistab lootuskiir, sest ma ju õpin eriala, mis mind huvitab. Kui ma olen psühhoteraapia koolitusel, siis mul on põnev ja mu elul on järsku mõte. Tunnen, et see on see, mida ma tahan teha, kõige huvitavam asi, mida teha. Koolitus aga lõpeb, läheb päev või paar mööda ja leian ennast jälle justkui hulgumerelt, sihitult loksumas, heal juhul mõni kauge majakas kuskil vilgub, kuid kuhugi minna, seda soovi pole. Ometi pole rahul ka siin, kus olen. Kas ma oleksin õnnelikum, kui ma saaksin ise endale mööblit kokku osta ja valida korteri eelistatud linnajaos? Kas raha teeks mind õnnelikumaks? Vaevalt, vaevalt, kui siis natukeseks. Kuid rahapuudus tekitab ärevust. Hirmu homse ees. Kas ma pean tõesti odavale tööle minema? Toitu laiali vedama? Või päästetakse mind. Just nii ma mõtlen, justkui ootan päästmist. Eks ma vaikselt ka kuhugipoole sammun. Tantsutunnid, psühholoogia õpingud, aga see kõik on kuidagi sellisel hobitasandil, keskmisel kuumusel. Võib-olla see ongi juba hästi ja lihtsalt nõuan endalt liiga palju ja ei läbe oodata õiget aega. Minu aega. Kuidas oleks, kui ma usaldaksin elu? Mis mind takistab?

Facebook ajab mind hulluks. Kõikvõimalikud online-ekskursioonid, koolitused, näitused, loengud, peod - läbi ühe portaali tuleb liiga palju ja mis kõige hullem - paljud tunduvad väga huvitavad. Pole varem nii tugevat FOMO tundnud. Nii kui ma selle sotsiaalmeedia platvormi avan, nii ma sinna ära upun. Tülgastav koht, tahaks sealt kaduda.

Reede tõi midagi teistsugust. Sõitsin rongiga Tartusse. Juba balti jaama jõudes olin põnevil. Kott seljas sain kuhugi minna. Balti jaam on vist mu lemmik koht Tallinnas. Sagin, inimesed, vähe autosid, rongid, millega sõita, kuigi teen seda harva. Kui peaksin hoobilt valima elukoha Tallinnas, siis see oleks balti jaamas. Või siis kuskil looduslähedasemas piirkonnas, Nõmmel, raudteejaama lähedal. Teel Tartusse kirjutasin juhtumianalüüse. Kohale jõudes jalutasin nullkraadi-lähedases külmas kesklinna poole. Mul oli aega üks tund. Lasin jalgadel end viia kuni jõudsin ülikooli lähistele. Peale Juhan Liivi tänavat avanes mitmetasandiline maastik, mägi, kust jooksis läbi autotee, võtsin suuna alla. Tahtsin enne rongile minekut midagi süüa. Aeg sundis tagant ja nii astusin sisse esindus-Hesburgerisse, otse jõe kaldal, ajaloolises majakeses. Sees valitses vana hea burksiputka vaib. Ainukesel töötajal oli kaasas sõber, kes ennast halvasti köögis trepi all peitis. Tühi kohvitops ja sulejopes käsi paistis välja.

Tartus tundub internet veel midagi seksikat, hämarat ja undergroundi.

Sõin kuumasid juustuburgereid ja kõndisin tagasi raudteejaama poole. Raekojaplatsi veeti mingil põhjusel tohutus koguses liiva, purskkaevu ümbrus oli juba liiva all nagu algaksid seal rannavõrkpalli võistlused. Rongis nägin H.-d ja ta sõbrannat. Kallistasime ja andsin oma kingituse, väikse kaisukaru üle. Värskes suhtes on peale viiepäevast lahusolekut nägemine rahutu ja samas väga meeldiv. Raske oli teda mitte vaadata või katsuda. Ta saapad olid veel vitste korjamisest porised. Eelmisel päeval saadeti nad aianduskoolis pärja jaoks vesivõsusid korjama. Nad vaatasid sõbrannaga vanu fotosid üksteisest ja näitasid mulle ka. Atraktiivsed noored naised, kellel valikut jagub, eriti H.-l. H. puhul oli näha, kuidas ta veel 15 ja 16-aastaselt oli lapseohtu, nunnu ümara näoga, kuid juba seitsmeteistkümneselt, vabandage mu sõnakasutust, noor bänger-pihv. 18-aastaselt oli ta juba kümme kümnest. Seksikas, atraktiivne, samas eristuv, väga ilus. Ma vaatasin seda pilti ja võin seda proovida nüüd kuidas iganes kirjeldada, kuid tegelikult tundsin seda pilti vaadates lihtsalt, et tahan teda. Oleks tahtnud seda viie aasta tagust versiooni, kolme aasta tagust ja tahan ka praegust teda. Ta pole oma ilu kaotanud ja on ilmselt rahulikuma iseloomuga, kui pidudeperioodil kolm aastat tagasi. Mingil põhjusel valis ta mind välja, tuli minuga kaasa ja on mind siiani kannatanud. Mulle ta meeldib, kuid vahel on hirm, et kas oskan teda hoida ja kas tal on minuga piisavalt huvitav. Ütlesin talle ka, et tunnen ennast nagu tsirkusekaru, kelle etendusele on pilet ostetud ja nüüd ma pean tagama hea show. Ta rahustas mind ja ütles, et see pole nii.

Terve tänase pühapäeva õhtu pole osanud midagi teha. Hea küll, koristasin natuke. Lugesin kümme lehekülge raamatut. Natuke üht ja natuke teist, kuid seda, millesse uppuda, pole veel leidnud.