Flirdin oma uue armukesega. Esprital, õrnalt oranži glasuuriga tabletid, seest valged. Õhtuti tekib nende järele isu. Toimeaine nimi on mirtasapiin, ilus nimi, nagu midagi martsipaniga seotut. Õhtul nad toovad une, paraku aga väsitavad ka järgmisel päeval. Magasin kümme tundi jutti, ime, mida ilma ravimiteta ei juhtu. Miinus ongi see, et nii kuradi väsitavad on need antidepressandid. Vaevalt jõuan sõrmi klaviatuuril liigutada. Mõtlesin täna hommikul jooksma minna, aga vist ikka ei lähe. Lihtsalt ei jaksa. Kas nüüd täitub mu unistus ja saan segamatult toas olla? Ei pea enam külmade tuulte käes rattaga rassima, et kannataks olla? Võib-olla. Samas ma ju tean, ma ei taha taas seda seisundit, kus ükski tegevus ei pritsi dopamiini peale. Miks ma siis mängin nende tablettidega? Sest ilma vajun depressiooni, muretsen kõige pärast. Et raha saab otsa, et ma ei suuda keskenduda, et ma ei loe piisavalt palju, et lähedased surevad, et lahkuminek tuleb liiga valus. 

Jah, mõttes lähen juba lahku. Mõned päevad tagasi tuli H.-l jälle hoog peale. Ma ei oska seda kuidagi muudmoodi nimetada. Nägin seda ta pilgust. Ta ei ütle midagi, aga silmades on näha pahurat tuld, mis kuskil sisemuses leegitseb. Peidetud emotsiooni, mille jäljed pilgus peegelduvad. Teisel õhtul oli ta juba päris sõge. Tulin Narvast tagasi, ta  rääkis seda tuttavat juttu, mida kuu aega tagasi, kui tal eelmine sarnane episood oli, kuidas ma ei kuula ega proovigi mõista teda. Samal ajal istusin ta kõrval tund aega, tegin pai. Lõpuks läksin voodisse. Ta jäi diivanile ja hiljem läks ära. See oli kergendus, ta lahkumine. 

Tol öösel veel kirjutasime üksteisele pahaseid ridu ning seejärel suhtlus katkes. Muidugi oli see vastik öö ja und ei tahtnudki tulla. Eile õhtuks oli juba üsna hea. Millalgi kesköö paiku ta helistas, ma ei võtnud vastu. Ei tahagi võtta. Tahan oma elu tagasi, oma vabadust. Mõttes valmistun lahku minema. Valin kahest variandist kergema ja miks peakski teisiti talitama? Olen ahne, tahan kõik päevad ja ööd endale. Ei oska teisiti mõeldagi. Jah, suhtes oleks on võimalik, kuid see tundub ikka nii suur pingutus, seda peab tahtma. Ma ei taha eriti midagi. 

Need ravimid teevad oma tööd. Kõik keerab. Tunnen seda hammastes, sõrmeotstes, miski nagu kisuks mind kogemusest eemale. lahti selle maailma küljest, eemale valust. Kas lähen edasi? Võtan edasi? Praegu on sisse elamise aeg, mis võib kesta kuni kuu aega. Ma kipun mängima, paar päeva võtan ja siis jälle loobun, sest liiga väsitav, liiga hirmus on see mõju. Muidugi on hea, kui miski võtab rahutuse. Mitte päris, midagi ikka jääb. Midagi on alles. Raske seletada. 

Pühapäeval käisin Narvas. Igatsesin reisimist. Tühi pühapäev muutus koormavaks, vaatasin millal läheb järgmine rong kuhugi võimalikult kaugele. Leidsin Narva liini, pakkisin kiirustades koti ja astusin välja. Kaks ja pool tundi sõitu, misjärel olin piirilinnas. Jalutasin karges öös, jõudsin pimedas, kuigi kell oli alles viis. Tänavad olid tühjad, memmekesed jalutasid pisikeste koertega. Peatänava, mis ühendas raudteejaama linnasüdames asuva ringteega, ääres oli mitmeid reisibüroosid. Nende majaseintest välja ulatuvad plafoonid olid kui hauakivid ärile, mida enam ei ole - reisikorraldus. Jalutasin sel surnuaial. Rahulik ja kena tundus see linn. Ei mingit jauramist. Suures Rimis ja kaubanduskeskuses vaid töötajad kandsid maske, mõni klient ka, nagu Tallinnas paar nädalat tagasi. Enne, kui kõik muutus ja maskidest sai normaalsus. Nüüd oleme nagu suures haiglas. 

Massiivsena mõjuv jõgi voolas külmalt. Veidi hirmutav oli mõelda, mis saaks, kui peaks sinna sisse sattuma. Vastus oli ilmselge surm. Jäine tuul, vääramatult ja sujuvalt voolav vesi.

Jõuetus. Seda need tabletid näivad tegevat. Võtavad rahutuse ja kurbuse, aga sellega koos ka igasuguse teovõime. Eks see on ilmselt alguse asi, aga siiski - kui mitu päeva ma olen nõus ohverdama? Niisama maha pikutama, et näha, kuidas töötavad. On täiesti võimalik, et kuu möödudes ei ole väsimus kuhugi kadunud. Vähemalt pole ka ärevust. Lähen jooksutiirule, kui ei jaksa, teen väikse ringi või kõnnin. Vähemalt olen midagi alustanud. 

Elu, tundub, esialgu edasi minevat, jätkuvat. Keeruline olukord, milles me oleme, see elu.