Kuues päev antidepressante. Jõudu on vähe, magan kümme tundi. Peale voodist tõusmist on keha raske ja kange. Ei mingit soovi minna jooksma või joogamatile. Kui muidu tegin sporti, et ennast rahustada ja liigset energiat maha laadida, siis nüüd pole selle järele enam mingit vajadust. Olen niigi rahulik. Ärevus on kadunud. Eile enne podcasti salvestamist jõin suure purgi energiajooki ja kanget rohelist teed. See tõmbas käima. Aga täna... täna ei viitsi nagu midagi. Hommikud ongi sellised eriti uimased, kuigi läksin varakult voodisse. Tõsi, taevas on hall ja toas on hämar, et mitte öelda pime. Valgemaks täna vist ei lähegi. Kõige pimedam aeg, miks mitte veeta see voodis ja tugitoolides lugedes? 

See keha kangus on isegi hämmastav. Nagu oleks ennast eelmisel päeval ära väsitanud, liiga suure trenni teinud, aga ei, võtsin vaid pool tabletti. Sellest piisas. Aga ometi pole ikka päris rahul. Tahaks minna ujuma. Seejärel raamatukokku. Kirjutada, lugeda... 

Nägin unes, et tegime isa ja vendadega mingit ehitustööd. Olime linnas, mis asus mägisel maastikul, mingi segu Stockholmist ja Itaaliast. Käisime tsemendistes keldrites ja sõitsime kaubikuga ringi. Mind kummitab hirm sattuda lihttööle. 

Veider, et tüli H.-ga ja mõned päevad mittesuhtlemist justkui lõpetas selle suhte. Ma ei tea, kas see on lõplik, aga midagi läks minus katki. Ma ei igatse teda enam üldse. See võib muutuda, ma tean. Varesed on nüüd lennukite asemel, tõmbavad oma trajektooriga jooni üle taeva. Mis ma sellest nädalavahetusest ootan? Mida ma tahan teada? Kas võtta edasi ad-sid või mitte? Nende plussiks on vabanemine eksistentsiaalsest ärevusest, kirjeldamatust rahutusest, mis tabab eriti just nädalavahetuseti, kui pole suurt midagi teha, tekib aega. Miinuseks on emotsionaalne tuimus ja keha väsimus, jõuetus. Isegi neid ridu siin on raske kirjutada. Sõrmed ei taha liikuda, mõte kipub maha jääma. Raske on istuda muidu nii mugavas tugitoolis. Märkan ka seda, kuidas need tabletid tõmbavad mind enda küljest lahti. Vaatan oma sõrmi ja need poleks nagu minu sõrmed, ma oleks nagu oma kehast eemal. 

Niisiis ei teagi taas mida teha. Kas võtta edasi või mitte. Ühest küljest praegu on alles esimene nädal, peaks ikka kuu aega võtma, et aru saada nende toimest. 

Libiido muutus on ka juba märgata. Seks ei tundu enam kutsuv. Ja ma olen väsinud. Tahaks tagasi voodisse minna. See on ikkagi jama... Nii ei saa ju midagi teha. Samas, mäletan eelmist nädalavahetust, kui piinav oli see vaba laupäev, käisin rattaga Muraste metsatukas, vaatamata vihmale ja külmale lihtsalt pidin ennast ära väsitama. Pühapäeval oli kriis veel suurem. Trenni enam ei jaksanud teha, siis sõitsin meeleheites Narva, et kuidagi sisustada oma päeva. 

Ei tea, mida teha...

Soov alla anda. Alistuda elule. Ei taha enam võidelda. Tahaks ennast ära anda. Pühenduda. See mu ise on nagu mingi nuhtlus, tüütu kaaslane, kes tikub igalepoole kaasa. Ei saa tast lahti. Parimatel hetkedel oskan olla sõbraks. 

Vaatasin eile lennujaama kodukale, mõned lennud ikka käivad. Hiiumaale, Frankfurti, Varssavisse, mõned kohad veel. Kui üle maja, kust läheb lennukoridor, õhtuti mõni lennuk üle käib, siis märkan seda heli. Kuulen, kuidas kriginal rattad metalsest kerest laskuvad. Enam ei jää märkamata ükski lennuk. Eile nägin unes Palolemi randa Goas. Olin taas seal, ookeani ääres. Kõige rohkem meeldisid mulle sealsed hommikud, kui polnud veel liiga palav, vesi oli peegelsile, minna otse bungalost üle liiva hommikusele ujumistiirule. Kuskil on need pildid sellest rannast, kas hakkan neid vaatama? Või on targem vaadata seda halli taevast, raagus puid ja mõnda varest. See on küll vist vanusega tulnud, et vähem on tahtmist kogeda reisisekeldusi. Uutes kohtades on pidev tegemine, guugeldamine, õppimine, mis võtab suure osa päevast. Kuhu ja kuidas minna, kus süüa, kus magada. Kodus jällegi on kõik liiga lihtne. Samad rajad, samad kohad, ei midagi uut. 

Ma ei saa ikkagi võtta neid rohtusid, sest see tõmbab loomingut kinni, tungi loomise järele ja see on liiga kõrge hind.