Mesilaskärjed. Nende elu, mesilaste oma kui ideaalne. Nii tundub. Aga kas on? Me oleme fucked.

Unes kööginurk, kraanikauss ja selle ümbrus, mis oli ilget sitta täis, sinna ladestunud kihte, toidujäätmeid, igasugust jura. Puhastasin seda. Läbi une tundsin isegi neid lõhnu. Ärgates tekkis soov nõudepesu svamm ja köögilapp välja vahetada, lüüa kõik läikima. Kodus, isegi korteris on lõputult töid, mida ei viitsi teha. Mis siis veel majast rääkida.

Eile läksin varakult magama. Magasin taas kümme tundi. Unerohuga. Väikeste ärkamistega öösel. Mõnus.

Üks idee hakkas mu pähe kinni. Filmiidee, kujutan ette, et seal võiks olla mitu liini ja üks liin oleks vastutustundetu mees, töötab it-alal. On sõltuvuses energiajookidest, unerohust ja rahustitest. Tal on tüdruk, kes hoolitseb tema eest. Maalt pärit. Tubli tüdruk. Arvab, et see ongi normaalne suhe. Mees ise midagi ei tee, nõusid ei pese, istub ainult arvutis, kus on ka ta töö, tarkvara arendaja. Teenib hästi, aga hoiab endale. Suvisel ajal mootorrattas, millega sõidutab teisi naisi. Alles oktoobris viib oma tüdruku esimest korda sõitma. Kui tüdruk käib tööreisil, siis kodu jääb unarusse. Nõud pesemata. Leiavad põhjenduse isegi eraldi tubades magada. Lõpuks tüdrukul tekib uus suhe töökaaslasega, vene mehega, kes on tervest perekonnast ja kes pöörab palju tähelepanu, hindab teda.

See oleks üks liin. Eks paistab, kui kaugele see areneks. Võib-olla hetkeni, kus tüdruk aimab, et on armunud. Endalegi ootamatult.

Siis võiks seal olla veel üks liin, mis poleks eelmisega otseselt seotud, võib-olla ainult niipalju, et tegevus toimub samas linnas. Vanem naine, muretseja. On pikas abielus, praegu hoiab teda seal ainult mugavus. Nende kass on vanaks jäänud, ei käi enam kastis, roojab suvalistesse kohtadesse majas. Naine töötab arstina, näeb päevast päeva patsiente, kes on terved inimesed, aga kes tahavad iga hinna eest leida mingi haiguse. Kogu nende haigus on peas kinni.

Kes selles loos veel võiks olla? Õrnahingega tüdruk, kes kutsub torulukksepa, sest haisulukk on korrast ära. Töömees tuleb hilinemisega ja kui on veidi aega toimetanud, siis kutsub teda: "Tule siia". Tüdrukule, noorele naisele õigemini, on selline familiaarne pöördumine solvang. Viib läbi juhendatud meditatsioone, mis tuleb tal hästi välja. Inimesed tahavad käia ta juures, kuulata ta pehmet häält, mis laseb unustada mured. Endal ei õnnestu suhteid luua ega hoida.

Kes veel? Praegu ei tea, aga sellest võiks alustada... Oleks selline kaleidoskoopiline lugu. Erinevad tegelased. Ei, tead, samasugused tegelased. Kümme terminaatorit. Erinevad, ikka erinevad.

Vara ärkamise pluss on aeg, mida oleks nagu rohkem. Kõike jõuab. Miinuseks on mõnikord raskus, mis on voodist välja ronimisel. Üldse ei tahaks. Siis võib kergesti juhtuda, eriti kui äratuskell on liiga käeulatuses., et äratus läheb kinni ja enne, kui arugi saan, magan kaks tundi veel otsa.

Eile lugesin artiklit, kus oli juttu väga intelligentsetest ja kuidas nad saavad sotsialiseerumisest vähem, kui ülejäänud. Ehk siis nende eelistus pigem üksi olla tuleb sellest, et koosoldud aeg ei anna neile head kambavaimu tunnet. Muidugi kujutlesin kohe, kuidas ma olengi üks nendest vähestest väga intelligentsetest, kes peab üksi olema. Väga hea, lahendatud. Tegelikult, ma tunnen puudust inimeste keskel olemisest. Just selline külg külje kõrval tunne kuskil metroos, lennujaamas jne. Seal artiklis toodi välja, kuidas vanasti oli inimese kõrval vähem teisi, kuid näod olid samad, nüüd näeme sõpru vähem, aga oleme rohkemate inimeste keskel. Kui see jaburalt kaua kestev pandeemia kõrvale jätta. Tundub, et see on hea aeg firmadel töötajate koondamiseks. Kui nagunii kasvab automatiseerimine, siis inimesi pole enam vaja. Tööjõudu vabaneb, sellises olukorras oleks eriti vajalik saada osa omanikutulust. Pakun, et tööpuuduse kasvades suureneb konkurents aladel, kuhu on inimesi vaja. Seega, parim on saada vajaminev börsilt.

Eilse päeva rahutu depressiivsus jätkub. Miski ei tundu õige, millegagi pole rahul. Ei oska isegi öelda, mida tahaks, sest kõik on justkui hästi. Lihtsalt mingi torm on mu sees, mille möödumist ootan.