Minu mälu järgi esimene talv, kus mul pole midagi selle pimeda ja külma vastu. Praegu on kõige pimedam aeg, aga juba peale kaheksat on taevas helesinine, lõheroosad triibud läbi tõmmatud. Sarnased olid aasta tagasi Tais loojangud. Muidugi igatsen sinna tagasi, troopika öösse, esimene talv, kui tõesti kohe kuidagi ei saa minna. Siis kujutlen ennast sinna eksootilisse lõpmatusse suvesse, kus kõik päevad on ühesugused ja saan üsna kiiresti aru, et mul hakkaks seal igav. Elada seal oleks piinarikas. Külas käia aastas kuu kuni kaks, seda küll. Siis jõuangi jälle selleni, et võib-olla siin ja praegu ongi mu parim elu. Tantsutunnid, kool, suhtlusring. Lennukiga sõitmist igatsen ka. Oleksin valmis minema lennule kasvõi nii, et mingit sihtkohas olemist polegi. Lihtsalt kuhugi ja teist teed pidi tagasi. Nii nagu Krister Kivi reisipäevikutest võib lugeda. Huvitav, mis ta praegu teeb? Kuidas on ta elu muutus muutnud teda? Kui on... Sellest, kuidas pandeemia meid muudab on praegu raske aru saada, kõik selgub ikka tagantjärgi, siis, kui on juba hilja. Elu keskel olles on lihtsalt sündmused.

Uni läheb endiselt liiga vara, aga vähemalt uinuda pole raske. Kaks nädalat ilma alkoholita. Käisin täna hommikul juba enne kella kaheksat jooksmas, null kraadiga. Taevas läheb muudkui heledamaks ja heledamaks. Varesed tõmbavad tühjas taevas julgeid poognaid. Roosa on muutunud oranžiks. Värvid äratavad selles muidu hallis aastaajas imetlust.

Eile käis H. külas. Alguses istusime köögi laua taga, tülitsesime. Tundus, et nii jääbki. Jõime teed. Nüri ja inetu jauramine. Siiski, millenigi viis. Kuhugi jõudsime. Leppimiseni. Selleks korraks. Pärast saatsin ta bussiga Kristiine keskusesse ja tulin sealt jala koju. Kõht oli tühi ja tekkis see soov, mis vahel tekib, süüa enne magamaminekut kõht korralikult täis. Sõin Hesburgeris ühe burgeri ja teise võtsin veel tee peale kaasa.

Tuttav vares, kes on juba nagu sõber, kuigi me pole rääkinud, maandub oksale. Ta kõrvale tuleb teine, väiksem. Vist see, kes alles hiljuti õppis lendama.

Avastasin Peresaate, kus Endel Talvik rääkis perfektsionismist, kui masohhistlikust obsessiiv-kompulsiivsest häirest. Tundsin selle ka endas ära. Olen armastust väärt alles siis, kui ma... Seda tüüpi mõtlemine on perfektsionismi tunnuseks. Ideaal võiks olla: ma olen armastust ja kõike head väärt sellisena nagu ma juba olen. Ma ei pea selleks midagi saavutama ega midagi tegema. Perfektsionist näeb alguses seda omadust mustvalgena. Kui ta ei ürita olla parim, siis laguneb kõik koost. Teraapia saabki välja näha tuues nähtavale, et on veel võimalusi.

Näen oma sõbra S.-i juures ka perfektsionismi tugevat kohalolu. Pidev vajadus tegutseda. Kui ta jääb paigale, tihti juhtub see nädalavahetuseti, siis näen, kuidas ta kannatab ning selle tunde vältimiseks meeleheitlike pingutusi teeb. Eks mul on samamoodi. Kohe, kui midagi ei tee, tekib kasutu tunne. Kust see uskumus pärit on? Isalt, kes on väga toimekas. Tema viimaste aastate võib-olla et kõige raskem aeg oli siis, kui ta pidi jalg sidemes nädala kodus istuma.

Märkan endas iha paljastada teiste inimeste probleemide põhjused. Enda puhul ma millegipärast niipalju fookust ei hoia, aga tegelikult tuleks ikka endas lahendada neid küsimusi kõigepealt. Juba seetõttu, et perfektsionistiga suhtes olla on kui mitte võimatu, siis väga raske. Näen, kuidas H. viis asju vedelema jätta mind ärritab. Koos elades tuleks see eriti nähtavale, aga juba praegu, peale sööki pesen ma nõud kohe ära, kuid H. jätab tihtipeale need lihtsalt lauale. Ta lihtsalt ei pane tähele ega mõtle nii nagu mina. Mind on dresseeritud enne töö ja siis lõbu põhimõttel ja olen selle ka omaks võtnud. Mind väga häirib, kui mõni tähtaeg on lähenemas või midagi tegemata. Siis on raske lõõgastuda ja ei saa rahu enne, kui meeles toksiv kohustus saab tehtud. Seetõttu katsun väga valida, millele jah öelda, sest mul oleks raske üle lasta, ilma et ma ennast kohutava ja totaalselt läbikukkunud inimesena tunneksin.