Mulle endale tundub pahatihti, et kirjutan tühje ridu. Tunnen end kui notsu, kes pea norus kurtis Puhhile, kuidas ta on tühja-tähja tegija.

Eile hommikul, kui H.-ga köögis kohvi jõime, sõitis tuletõrjeauto kõrvalmaja ette. Mees ronis autost välja, ülejäänud brigaad jäi autosse. Vajutas fonolukku, jäi ootama, keegi ei vastanud. Seejärel tõmbas välja telefoni ja proovis helistada. Ei teagi, mis seal lõpuks juhtunud oli. Ei midagi tõsist. Imetlesin tuletõrjeautot, juba väiksena olid nende mudelid mu huviorbiidis. Kompaktsed, kandilised, ratastel tulekustutus-seadmed. Mulle meeldisid bussid ja kõikvõimalikud suured autod. Või siis hästi kiired sportautod. H. toetus küünarnukkidega aknalauale, seisin ta taga, puusad vastu ta pehmeid kannikaid. Minus ärkas fantaasia, kuidas ta istub tuletõrjemasina tagumisel pikal real, meeste vahel, kes kõik on temaga ametis, taustal lõõmab maja. See võiks toimuda kuskil Koplis, ajal, kui liinid on veel lammutamata. Stseen võiks olla selle naise unenägu.

Ma ei ole matnud lootust kirjutada filmistsenaarium. Aga praegu on raha vaja. Mõtlesin kandideerida raamatukokku tööle. Mitte, et see eriline raha-auk oleks, aga vähemalt kindel palk ja raamatukogud mulle meeldivad. Eks paistab, kas näkkab, kas pääsen nö löögile. Ilmselt seal näeb ikka igasuguseid inimesi. Galeriid lihtinimestest. Lapsi, emasid, kes otsivad lastele kohustusliku kirjanduse teoseid, vanureid. Täna on Õismäe raamatukogu lahti ja ujula ka, läheks teeks seal tööd? Või siis ikkagi Tehnikaülikooli omasse? Ujumistrenn täna oleks väga kõva. Hoiab psüühika korras. Ja väsitab keha piisaval määral. Miks mitte.

Tüütu on mõelda rahale ja proovida seda kuskilt leida. Raha peaks olema kaasnev nähtus. Hea küll, siis võiksin ju pühenduda millelegi, aga ka sellega on probleeme. Tundub, et ise saboteerin enda edu. Kui elus on hakanud midagi hästi minema, siis alateadlikult viskan endale kaikaid kodaratesse. Miks? Et jääda sinna, kus ma olen. Tuttavasse vaesusse. Filmikooli lõppedes oleksin võinud ju edasi jääda filme tegema. Lootust mulle anti, näitlejatega meeldis töötada. Leidsin midagi, mis ei meeldinud - raha ootamine ja selle leidmine, aastatepikkust kannatlikkust nõudev töö ühe filmiga. Niisiis loobusin. Kuigi samas visualiseerisin filme, arendasin neid sahtlisse. Kartsin maailmale neid näidata. Oleksin vajanud enda kõrvale innukat asjaajajat, produtsenti, kes oleks mu ideid armastanud ja neid edasi lükanud, aidanud mind august välja, kui ma ise enda ideedesse ei uskunud. Olin kas ülipõnevil ja entusiastlik või siis kett maas ja ei tahtnud enam midagi. See kerge bipolaarsus on mind terve elu saatnud. Mul on sellele hea seletus ja võimalik, et võtsin nüüd ohvrirolli.

Koolis oli sel nädalavahetusel teemaks eksistentsialism, millest ma varem midagi väga ei teadnud. Leidsin redditist omapärase analüüsi jokkerist, kui näite eksistentsialismist, mis on rajalt maha jooksnud. Jokker, just sellisena nagu teda eelmisel aastal linastunud filmis kujutati. Ta ju lõppude lõpuks oli eksistentsialist, nägi, et mingi suurem jõud ega ühiskond, selle abiüksused teda ei aita. Ta võttis vastutuse enda elu eest. Hakkas looma. Lammutades.

Esimeseks eksistentsialistiks peetakse Kierkegaardi, kes usklikus 19. sajandi Taanis hakkas kritiseerima pimedat usku jumalasse. Unistuste ja lootuste andmist tema kätesse. Selle asemel juhtis ta tähelepanu inimest vormivatele mõtetele ja tunnetele, mis on ta enda vastutus ja seega ka vabadus. Mul on raske seda tunnistada, aga mingis mõttes ma ju olen elanud vabana. Minu valikud on mu elu kujundanud, nii et olen tänasesse päeva jõudnud. Samas on minus justkui jooksnud programm, mis on mind hoidnud võimalikult samasugusena, võimalikult turvalises mullis.

Mis ma siis tahan elult? Keegi ütles tabavalt, et talve algus on nagu iseenda ees alastiolek. See pime vaikus ja valge tühjus lase pinnale kerkida sellel, mis sees. Ma ei tea, kas see on sissepöördumine või sisemuse väljapöördumine, aga iseendaga silmitsi seismist on küll. Eriti praegu, kui tantsutunnid on pausil ja midagi ei toimu. Mul on justkui kogu aeg, et midagi teha, millessegi süveneda. Aga niimoodi äralõigatuna, ilma tulevikuta ei näe mõtet. Järjekordne vabandus paljude seas. Okei, tulevikku pole. Aga mida ma täna tahaksin teha? Mille ma täna valin oma elu eesmärgiks? Kirjutada valmis artiklid, lugeda kehapsühhoteraapia raamatut ja teha joogat või ujuda.