Omamine on primitiivne vorm asju allutada, räägivad hääled mu kõrvas. Minu raamatute tellimine ja siis suutmatus neid mitte lugeda on üks näide. Ostlemise mõnu, ostumaania. Pandeemia käib käsikäes depressiooniga. Peale pandeemiat tuleb depressioon ja autoimmuunhaigused.

Surma juures on kõige raskem selle ükskõiksus. Camus ja Kolakowski. Sünnid, käid koolis, lõpetad ülikooli, võtad naise, saad lapsed ja... ja kõige lõpus on surm. Külm, ükskõikne. Võõras selles mõttes, et ta ei vasta. Võõram kui võõras. Võõras suhestub, aga surm ei suhestu. See inimene, see, kuidas sa seda tajud, see, kes ta sinu jaoks on lakkab eksisteerimast. Loo lõpp. Ei mingit läbirääkimist ega üldse mitte rääkimis enam. Sa võid talle miljon korda öelda tere või et armastad või vihkad, kuid tagasi sealt ei tule midagi.

Ei teagi miks, kuid täna on üleval viha ja kurbus. Ennekõike esimene neist. Soov hambaid kiristada ja laamendada. Midagi laiali peksta. Proovisin teha kehapsühhoteraapia harjutust - ei midagi, sest seal tuleks see viha suunata lapsepõlvest tuttava ja olulise tegelase peale. Ei ema ega isa suunas ei tule toidet sellele tundele. See on midagi muud. Sügav soov mitte olla. Või on selle taga just soov eluõigusele? Ma ei tea, ma ei mõtle seda siin välja. Käisin jooksmas. Ei aidanud. Läks hullemaks. Sõitsin rattaga raamatukokku, aga maja ees otsustasin ümber. Pole mõtet sellise raevuga panna ennast istuma. Võtsin suuna Nõmme poole. Väntasin vihaga ja korra ka röökides mäest üles kuni jalad vajusid läbi, enam ei jaksanud. Andsin alla, see aitas natuke, lasi rahutundel sisse voolata. Aga viha jäi ka. Hiiu ristmikul jäi üks auto kusema. Tal oli roheline, mul punane. Lähenesin ülekäigukohale, ta vist arvas, et ma sõidan talle ette. Jäi kusema. Ja siis, kui ma olin peatunud andis tema või pigem vist auto tema taga signaali. Ma arvasin, et see oli esimene auto, sest sealt juht vaatas minu poole. Näitasin keskmist sõrme. Siis süttis roheline tuli minu jaoks ja sõtkusin edasi. Olles mustamäe nõlvalt üles nõmmele väiksele teele jõudnud on kõik parem. Ümberringi hämarus. Vaikus. Läbi kõrvaklappide ei kostu enam autorehvide ligast müha. Äkki koliks Nõmmele vanemate juurde jõuluajaks? Õhtuteks ja öödeks? Väike vaheldus? Väike reis... Midagi teistsugust. Ebamugav on isale otsa vaadata oma elutute silmadega. Nõutuna elu osas. Peaksin justkui teadma. Vähemalt tahtma. Omama eesmärki. Mida mul pole. Tunnistan, et ma ei saa hakkama.

Koer on armastuse masin, räägivad hääled kõrvas edasi. Lemmikloomandus on väga hull, ütleb Kunnus. Elukaaslast on raske võtta. Kaasnevad igasugused komplikatsioonid. Loomaga on lihtsam. Koeral on ikka hea meel sind näha. Inimene võib olla võimetu armastama. Koer on vahend üksinduse vastu. Väga paljud elavad üksi, kuid omavad lemmiklooma, kellega koos on elu talutavam. Ma olen lõhkumas oma suhet. Näen, et olen õnnetu. Ta on ka. Me oleme kui kaks haavatud lindu. Teame, mis me kumbki vajame, kuid ei suuda seda anda, sest oleme ka ise tühjad. Koer aitab üksindusest üle. Naine on keerulisem instrument. Või noh, ei ole, aga mina olen võimetu. Tean, et ta ootaks lilli, aga mu jalad lihtsalt tõrguvad minema talle neid otsima. Nagu see oleks ette läbikukkunud katse. Mõtlen ju sellest, kuidas ma meisse ei usu. Kas siis minna jõuga ostma lilli? Vihaga? Või siis minna kõige kiuste. Teha see läbi.

Maailm on ükskõikne ja ma olen justkui nupp, mängija, kes peaks selle ületama. Veel üks mõte podcastist: müstiline kogemus seksi ajal toimub siis, kui mees ja naine keskenduvad mõlemad naise kehale, tema ihale. Paljudele kättesaadav erootiline kogemus.

Jung: meil puudub võime eristada jumala häält alateadvuse häälest.