Otsekui usklik enne koitu tõusen asemelt, et teevesi tulele seada ja enne, kui kallim ärkab, kirjutada mõned read. Mis see minu jaoks on? Eks ongi mingi tähenduse andmine. Mingi mõte. Loa andmine nendele keeristormidele, mis mu sees. Ma nagu loodusvaatleja. Kuulan, kuidas õhk rahulikult läbi kopsude liigub ja meelde igasugu prahti kannab.

Kirjutasin kirja isale, nagu teraapiagrupis ülesandeks sain. Kiri, mida ette ei loe, aga mis aitab välja öelda seda, mis liiga kaua minus laagerdunud. Pole julgenud seda nüüd üle vaadata, sai teine päris rets.

Aasta viimane päev. Ripub nagu õhus. Pole enam üks ega teine. Üleminek. Ja hea on. Tahaks veel üht-teist teha. Podcastid on kokku lõikamata. Osasid äppe ei saa uuendada, sest operatsioonisüsteem on uuendamata. Proovisin seda öösel teha, aga selleks on vaja rohkem vaba ruumi, kui mul hetkel on. Ühesõnaga suur tegemine. Tahaks juba uue arvuti osta, aga pole seda 16GB RAMiga versiooni Eestis. Katsun veel kannatada, vaikselt oodata. Ega raha ka praegu pole. Peaks kuskilt säästukontolt võtma.

Nii et taaskord - on nagu on. Kõike ei saa kunagi korda, midagi jääb alati ripakile. Elu on pigem kaos kui kord. Mida vähem on objekte, seda lihtsam on hoida asjadel enam-vähem silma peal. Täna on väga suur soov asju vähendada, visata välja kasutut mööblit. Nii mõndagi tahaks uuendada. Välja vahetada. Uus korter. Mõtle, enda uus korter. Oma käega sisustatud. Mitte kuskilt kokku kraabitud kapid-voodid. Ma ei tea, kas ma oleksin õnnelikum, mingis mõttes vist küll. Vahel on tunne, et tahaks elu uuesti alustada, olla 18aastane ja otsustada programmeerijaks hakata. Töötada ennast üles ja mitte kunagi enam muretseda raha pärast. See on järjekordne illusiooni loomine. Et oleksin õnnelikum, kui oleks suvi. Kui oleks tasuv töö. Selle taga näib olevat kunagi-pole-piisavalt kõike läbistav kogemus. Kasvõi kõik need seksuaalfantaasiad, kui need on tõeks saanud, siis pole need ligilähedasedki sellele, kuidas olen neid kujutlenud. Siiski, mõnus korter Kristiine tupiktänava lõpus, rõduga. See kaunistaks küll natuke mu armetut elu.

Märkan, kuidas kohe mööda saavat aastat ei tahakski enam meenutada. Üle on ta elatud, hea küll. Eks midagi sai õpitud. Mida? Et ma vajan tantsimist. Et ma jään ellu, kui ei tantsi. Et ma olen kurb, kui ei saa tantsida. Kas midagi veel? Kindlasti. Sel aastal, üsna lõpus, hakkasin nägema end terepeudina. Tekkis kutsumus. Paistab, mis sellest tuleb, kuid mingi kondikava nagu tekkis elule. Kirjutamine, teraapia ja tantsimine. Reisimine ka. Need neli võiksid moodustada mu elu kondikava. Kaks viimast on rohkem hobid. Kirjutamine on ka hobi, küll aga ise ma tunnen seda kui mingit sügavamat kutsumust. Mul on kopp ees kirjutada kirjutamisest. Kuidagi ebameeldiv, isegi enesekeskne. Tahaks maailma välja murda. Kirjutada pürotehnika müüjast kaubanduskeskuses, kes mask ees leti taga telefonis igavleb. Poe turvamehest, kes püüab sõnakuulmatut joodikut taltsutada. Ning miks mitte ka kärulükkajast. Oeh, see kõik on igav ja olmeline. Ma ei tea veel, mis lugu täpsemalt, aga mingi seotud tegelastega lugu, mitu liini ja nö lihtinimesed tegelastena - selline loomõte mul on. Lugu ei teagi veel. Justkui tavaline elu, mingi erilisem sündmus, millega on kõik tegelased kuidagiviisi seotud. Ihnsad, kadedad, väiklased vaesed inimesed, kes ei näe enda ninaotsast kaugemale. Kes tahavad ennast hästi tunda, olla rikkamad, jõuda paremale järjele võimalikult vähese vaevaga ja kasvõi teiste arvelt. Seda tasuks lähemalt vaadata. Sellised udused piirjooned on, kuid lugu veel mitte. Natuke ka klassidevahelist kokkupuudet võiks olla. Seda, kuidas üks mees on teise basseinipuhastaja. Mitu Eestit. Rohkem olemas kui kunagi varem.

Elu on komadetants. Aurukatel, mis podiseb ja hautab. Vahel kõrvetab rohkem, lubades harva mõnusat äraolemist. Mul on tunne nagu mu elus poleks midagi vära rasket toimunud. Vaid iseendaga hakkama saada, see on probleem, mida siiani lahendan. Mida see kriitik mu sees vajab? Mida ma pole osanud talle pakkuda? Aiman, et eks ikka sedasama, mida mulle pole antud ja mida nüüd õpin - aktsepteerimist, kuulamist, nähtud olemist, armastust. Et keegi pai teeks. Ega muudmoodi vist mõnusamaks ei lähe mul iseendana siin maailmas. Vahel ei kannata ennast. Eriti just seltskondlikel üritustel, kus ekstraverdid säravad. Ma jään purju, muutun aeglaseks, kohmakaks ja mingi vimm, pessimism on minus, mis peegeldub ka teiste silmadest. Tahtmatult olen negatiivsem, kui tahaksin. Tahaksin ka särada. Tuua lauale teemasid, olla andekas parodeerija, mänguline isiksus, kes magnetina tõmbab rahvast enda juurde, kes oskab igast teemast midagi rääkida. Ja nii et kuulatakse. Et minus seltskondlikud võimed puuduvad, siis püsin oma kurvameelsetes mõtisklustes, lootes kuidagi siiski sinuni jõuda.