Enesetunne hakkab lõpuks paranema. Pikaks on läinud need taastumised. Paneb mõtlema, kas teha seda uuesti või mitte... Ma mõtlen seda mitmepäevast pidu. Magasin vahepeal, ärkasin, jõin terve päeva õlut, kolmandal päeval enda meelest väga ei joonud enam. Hakkasin otsi kokku tõmbama. Neljas päev oli juba peaaegu kaine. Tegin isegi joogat. Õue veel ei julgenud minna. Ja siis, viiendal, esmaspäeval jõudis tõeline kass kohale. Sinine esmaspäev. Nüüd, päev hiljem ei mäletagi enam, ei suuda meenutada, milles see megakass seisnes. Nagu ikka, kui see on läinud, siis see on läinud nagu jaapanlased ütlevad. Eile oli üks kohtumine, seanss, kuid mul oli tunne, et mul endal on rohkem teraapiat vaja. Silmi avades oli lihtsalt nii rusuv olla. Tundus, et asi oli teadmises, et need viiruse vastu mõeldud meetmed ikka veel kestavad. Tantsutunde pole, ujula on kinni, isegi Mc Donaldsisse ei saa minna. Jah, ühest küljest pole midagi viga. Ole lihtsalt kodus. Teisest küljest ajab see vangistus hulluks. Kui mööda läheks ülestõus, rahvas, kes protesteerib meetmete vastu, siis ma vist liituks nendega. Sest mida muud on mul teha? Uskumatult kuulekad on ikka inimesed. Ja tundub, et igalpool. Pole kuulnud, et näiteks prantslased autosid süütaks. Sest ikka vist on lootus, et saame oma hea ja mugava elu tagasi.

Natuke tatine on olla. Pea on paks. Kas ma hakkan haigeks jääma? Ma ei tea... Kuradi masendav on see kõik. Huvitav, mida Teet Margna praegu teeb? Vaatasime Kahte kanget Jaapanis, kus ta kuskil jaapani linnade vahel rongis loksudes ütles, et ei oska vabade päevadega midagi teha.

Eile öösel ei tulnud pikalt und, vähkresin rahutult. Mõtlesin õllest. Kogu eluraskuse lahendus võttis kuuspaki kuju, pindised õllepurgid olid kui jumalad. Eks see mingit leevendust pakub ja tundub üks elu valikuid. Kuipalju kuulen lugusid, kuidas tuttavate ja sõprade vanavanemad surid seal kuuekümne ringis joomise tagajärjel. Seda loona aastaid hiljem kuuldes ei tundu see midagi hirmsat. Miks mitte elupettumust leevendada? Muidugi oleks see teisalt hirmus elu. Sõltuvus, pohmellid, häbi - kõik see.

Ma ikka alles valin elu. Mõtlen, mida teha, mida tahta. Isegi minu jaoks hakkab see ennustamatu olukord ajudele. Elu ongi ohtlik ja selle teadmisega ma suudan elada. Küll aga mitte vangistusega oma enda kodus. Igatsen välja. Vaatasin eile mitu korda raamatukogu kodulehte. Teadet pole, et oleks kinni, kuid telefoninumber ei vasta. Ju nad siis ikka on suletud, sest kõik ju on. Või siiski? Mingi lootus minus elab. Lähen vaatan? Katsun ust?

Ilmselt see on järjekordne illusioon, kuid maaelu igatsus on väga suur. Tundub, et oleks parem kuskil metsas, lumise tee ääres. Lund lükata ja pliidi alla tuld teha. Olla loodusega kontaktis, käia metsas, teha sauna, raiuda jää sisse auku. Omajagu romantiline kujutlus, kuid see kõik on ju potentsiaalselt võimalik. Kuidas leida tee selleni? Praegu ei ole mingit põhjust siin linnas istuda. Varem mõtlesin, et kui elaksin maal, siis ei saaks tantsimas käia ja peaksin seltskonnast loobuma, kinodest jne, kuid praegu, praegu pole ju midagi kaotada. Kust ma küll leian sellise hurtsiku, kuhu elama ja looma minna?

Vaatamata tegevuste vähesusele olen väga vähe lugenud. Ei suuda hästi keskenduda. Ainult hommikuti, kuid siis olen pigem kohvi joonud ja joogat teinud. Tore ju, kui H. on külas, kuid siis ei saa hommikuti lugeda. Tema ei loe ja see tähendaks, et ma oleksin igav tema jaoks. Kindlasti oleks hea pruut, kes loeks. Vana-aasta õhtul ütlesin kõva häälega välja ühe lubaduse. Nüüd tuleb seda täitma hakata. Vähemalt on siis tegevust. Vana-aasta õhtule mõeldes häbi... Ei teinud ju midagi sobimatut, aga olin lihtsalt mälus. Õudne meenutada. Siis muidugi oli väga hea.

Alles nüüd tuleb välja, et H. pole mulle kõike rääkinud. Meie suhte alguses oli tal veel liine soojas. Ma ei teagi, kas on hea neid kõiki lugusid jagada või mitte. Lihtsalt kui me joome, siis mina muutun liiga jutukaks, räägin kõike ja tal pole seda hea kuulda. Räägin liiga detailselt. Rumalalt, sellest, kui hea kellegi teisega võis olla. Jaa, ma tean, muidugi rumal, aga siis on ainult see ausus, haigettegev ausus. Ja siis ta on vahel rääkinud, et mulle tagasi teha, ka enda elust seiku, mis minusse päevadeks kummitama jäävad.

Igatahes, kui midagi hästi on, siis see, et pühadepohmell hakkab taanduma. Jälle on inimese tunne, saab õues käia. Võib-olla jooksmagi minna. Teiseks lubab astroloogia suurepärast aastat ja isegi pikemat eesootavat aega.